Eesti muusika päevade üks terviklikkuse mõttes õnnestunumaid kontserte kõlas uuelt ansamblilt Bipolar, mille eestvedaja on pianist Kadri-Ann Sumera, kes on ühteviisi kodus nii klassikalise kui uue muusika sfääris ja viimaste aastate jooksul esitlenud väsimatult küllaltki erinevaid projekte. Ensemble Bipolar sündis Kadri-Ann Sumera vajadusest osaleda uue muusika ansamblis. Sumera eeliseks oli paari aasta tagune osavõtt Ensemble Moderne’i akadeemiast Frankfurdis. Aasta jooksul teostati maailmakuulsa nüüdismuusikat esitava ansambli tiiva all harjutusi uue muusika valdkonnas ja tegeleti esiettekannetele väärilise interpretatsiooni otsimisega.
Aasta vältel kogetu on liitnud Sumera saksa päritolu muusikutega, kes moodustasid Bipolari ühe n-ö polaarsuse, teiselt poolt kolm eesti muusikut, lisaks Sumerale Villu Vihermäe (tšello) ning Jandra Puusepp (saksofon). Rõhutamist väärib, et nädalajagu kontsentreeritud proove päädis ansambli igati õnnestunud debüüdi ja kontsertidega lisaks Tallinnale ka veel Tartus ja Viljandis. Ansambli kavas Eesti muusika päevadele kohaselt eesti helitööde esiettekanded Kristjan Kõrverilt, Kerri Kottalt ja Malle Maltiselt. Prooviperioodi aegu oli interpreetidel tõsisem kontakt neist kahega, Kõrveri ja Maltisega.
Kontserti alustas jõuliselt Kristjan Kõrveri “Gratis dictum”, interpreetide sõnul üks keerulisemaid teoseid juba nootide rohkuse tõttu. Avaakordide särisev energia viis meid XX sajandi meistrite maailma. Interpreedid kiitsid tämbrileide ja avastasid teosest Boulezi-Messiaeni kirkust. Kuulajana tuli meelde, et Kõrveri jaoks on meistrid nagu Lutosławski, Xenakis, Messiaen, Ligeti, Penderecki ja Boulez head kodused tuttavad. Miks Kõrver soovib neist taustsüsteemidest loobuda, nagu ta kirjutab oma teose annotatsioonis, on omaette küsimus. Vastuse oma käekirja kujunemisel annab ta tulevaste teostega ehk ise. Hetkel näis sisenemine akordidest palistatud sammaspaleesse igatahes üllatav ja teos ise vaheldusrikas ning saavutatud kulminatsioon töötas jõuliselt. Siia vahele veel mõned saksofoni eestvedamisel esseed, mida värvisid sissejuhatavalt või kajana ansamblis osalenud instrumendid, lisaks xenakislik kaos löökpillide suunast. Ent see pole kopeerimine – see ongi helilooja maailm, kes loomuldasa aastaid tõsiselt uurinud meistrite loomingut.
Saksa poole pealt kõlasid teosed heliloojatelt, kes pikemat aega seotud saksa kultuuriruumiga, ehkki ei pruugi olla saksa päritolu. Ja neilt olid kavasse valitud mõned triod. Gerhard-Müller Hornbachi dodekafoonilisel teemal põhinevas suhteliselt heakõlalises trios oli tunda habrast kalligraafilist käsitlust. Õrna romantilist meloodiajoonist värvisid vastastikku kolm instrumenti, mõõdukas tempos kulgev muusikaline meditatsioon oli selgete liigendustega ning teose lõpuosa iseloomustas võluvalt viimistletud retoorika. Kontserdi teises pooles võis Islandi jäist hingust kogeda Steingrímur Rohloffi mehaanikate külmutamist tekitavas teoses pealkirjaga “Trio külmunud kummalisele mehaanikale” tromboonile, saksofonile ja klaverile.
Šveitslase Klaus Huberi “Ajatuse hingus” tugines Purcelli Chaconne’ile ooperist “Dido ja Aeneas”. Teos hingas kontserdisaali endasse haaravalt, instrumentalistid olid asetatud lisaks lavale nii saali tagumisse nurka kui keskele. Sellest ruumilisest kaugusest improviseerisid muusikud aleatooriliselt kogu helitöö ja seda algversiooni flöödi soolopartii alusel. Teost oli lummav kuulata, nii interpreetide intiimselt kuulajale lähemale tuleku mõttes kui ka muusikute poeetiliste lahenduste labürinti sattudes. Tromboon Purcelli aega tagasi viiduna tekitab pealegi hoopis teistsuguse, pigem vaimuliku muusikaga seotud konteksti.
Lisaks kõlas kontserdil veel Kerri Kotta meeldejäävalt lihtsal rütmilisel algimpulsil põhinev “Veateade”. Ning õhtu vajus vaikusesse läbi Malle Maltise muusikaliste sosistamiste rohke poeesiast tulvil teose “Flux de bouche”. Siin oli detailitundlikkust pianissimo’s nõudev partii pea igal interpreedil. Klaver oli selles faktuuris taandatud kandlelaadseks n-ö keeltel krõbistamiseks.
Nädal on tegelikult see aeg, mille jooksul valmistab kava tavaliselt ette ka konstantselt koos püsiv muusikaline sootsium. Bipolar on dirigent Manuel Nawri käe all süvenenult proove tehes saavutanud nädala jooksul reaalselt eksisteeriva ning mängijad omavahel suhtlema ning kuulama paneva ja kindlasti mitte igava muusikalise organismi. Kontserdist jäi meelde väga erinevaid kõlavärve, muusikalises mõttes tuleks kiita üllatavat terviklikkust. Justkui oleks heliloojad olnud omavahel e-klubis ja pannud paika, kes millist rolli sellel kontserdil peaks täitma.