Põllumajanduse ja maaelu toetused annavad kokku siiski väiksema osa rahalaeva lastist, enamik jääb ühtekuuluvuspoliitika kategooriasse ja seda annab üsna paindlikult jagada. Täpsemalt, iga riik ise sõnastab oma eelistused üldkokkuleppe raamides. Ühtekuuluvuse idee järgi peaksid riigid kulutamisotsustega tasandama nii riikide kui riigisiseste regioonide arengu ebakõlasid. Kas see juhtub ka Eestis aastatel 2014–2020?
Vihjeid võimaliku lähituleviku kohta annab senine nn euroraha kasutus. Valitsuste otsuseid ses vallas on viimastel aastatel juhtinud kaks sundmõtet. Üks on soov olla klassi priimus. Et Eesti on parim euroraha kasutaja, raporteerisid mullu muude hulgas nii Reuters kui ka KPMG, mitte ainult kõiketeadev Eesti valitsus ise. Me peame, nui neljaks, ära kasutama kogu võimaliku limiidi, arvatakse Eestis valitsusest valitsusse. Selle kõrval kipub teisejärguliseks jääma küsimus, kas sellele kõigele, milleks reeglid kulutada võimaldavad, on ikka mõistlik kulutada. Kukruse ja Mäo maastikuarhitektuuri suurteosed on vihje sellele, et vastata saab rohkem kui ühtmoodi.
Teine ja rängemgi rõõm on rehkendus, kuidas mõjutab euroraha me ühiskondliku ümberjaotamise sisemist valdkondlikku tasakaalu. Või mis seal rääkida, on ammu selge, et esimene sundmõte viib teiseni, kohalik maksuraha peab esimeses järjekorras kuluma kaasfinantseerimiseks ja alles pärast seda, kui kõik liikuv ja liikumatu on kaasfinantseeritud, hakkavad otsustajad end ehk piinama põhiseaduse lugemisega. Kui hakkavad. Ei hakka nad midagi.
Teatavasti on raha alati vähe. Isegi aarde välja kaevanud röövlijõugul. Jagamisel tekivad pinged. Jagaja selja taga seisavad huvid. Ja huvid sosistavad formaalseid reegleid. Ainult kurt ei kuule lõputute taristuinvesteeringute otsuste taga kruusa- ja betooniettevõtete sosinat. Ainult pime ei näe, kuidas ehitussektori tolmuimeja neelab inimelulise, rahvuskultuurilise, iseolemisliku ja muu selletaolise majanduslikke võimalusi. Et seda muuta, peab ka tumm kisendama hakkama.
Rahandusministeeriumi andmetel on tulevasel finantsperioodil võimalik ühtekuuluvuspoliitika raames kulutada 3,8 miljardit eurot. Võimatu on öelda, milleks see kulub ja kui suur on kohaliku kaasfinantseerimise osa. Neid projekte, mida kunagi ehk finantseerima hakatakse, ei ole veel ju kirjutama või isegi mitte välja mõtlema hakatud. Kuigi valitsusele näitavad kulutamisel tuld üldise sõnamulinana kokku seatud eurostrateegiad (näiteks Lissaboni oma), on me ühiskond ühtekuuluvusraha kasutamisel pärisvaba, mitte pärisori.
Seepärast arutagemgi enne raha vastuvõtmist hoolikalt läbi, mida raha vastu võttes saame ja mida ära anname, mida teeme tasakaalu ja mida ebakõla heaks. Arutagem, kas abiraha sajaprotsendiline kulutamine on üldse mõistlik. Kiuslik küsiks ju lausa, et kui me valitsuse meelest on laenuraha (mille peab tagasi maksma) päritolumaaks allilm, siis kas tema silmis ei peaks abiraha (mida saab niisama, tasuta lõunana) näima veelgi saatanlikuma väljamõeldisena. Ikka peaks.
Lühidalt, kui Eesti avalikul võimul kord juba seisab ees vältimatu seitse aastat kehtiv finantstehing saatanaga, siis kuidas ses olukorras lõpuks puhtaimad paberid saada? Kuidas hoiduda tarbetule kulutamisest, kui raha on ahvatlevalt ripakil? Muuseas oleks see käitumismall sidus mittelaenamise kinnisideega, mida mõni poliitikamees on ju lausa põhiseadusesse tahtnud raiuda. Kui jätame võõra raha kulutamata, tekiks kaasfinantseerimise arvelt oma vaba raha, mida saaks kulutada abikõlbmatute põhiseaduslike kohustuste täitmiseks (seda on valitsus rahapuudusele viidates tuimalt edasi lükanud või ignoreerinud).
Valitsuse fetiš, teadagi, on SKT ja sellest järelduvad suhtarvud. Usun küll, et igal kodanikul on enne perioodilise välisrahalaeva sildumist rahandusministeeriumi kai ääres õigus välja nõuda valitsusele tõenäoliselt teada arvutused ja konkureerivad stsenaariumid. Mis see tähendab õigupoolest eesti vaimule, kui kogu kulutamine toimub ainult rahvusvahelise kokkuleppe, mitte kohaliku rahva sisemise jõu ja tungi alusel?