Pealkirjas toodud Glinka romansi esimene stroof väljendab vist paljude kontserdikuulajate emotsioone, kes viibisid 17. IV Estonia kontserdisaalis Juhan Tralla ja Ivari Ilja “Vocalissimo” sarja õhtul. Ettekandele tuli juuni alguses Inglismaal toimuva Cardiffi konkursi terve kava. Viimane on praegu maailmas vokalistide silmis üks hinnatumaid – valik tehakse üle terve maailma ja esmakordselt on 25 finalisti hulka valitud ka meie tenor Juhan Tralla!

Ivari Ilja on kindlasti üks meie armastatumaid pianiste, eriti erakordsena meeltesse jäänud Chopini tõlgendajana. Kuid suurem avalikkus teab ilmselt vähe sellest, et pärast partnerlust maailmalaulja Irina Arhipovaga on ta sagedaseks kontserdipartneriks praegu maailma ooperilavade säravaimatele lauljatele – Maria Guleginale ja Dmitri Hvorostovskile! Esimest on võimalik olnud meie ooperisõpradel Mezzo kanalil näha-kuulata, partneriks Carreras, Giordano ooperis “André Chenier” Meti laval, Ameliana Verdi “Maskiballis” La Scalas. Ja Hvorostovskiga oli viimati võimalus jälgida Arte kanalilt Meti laval Tšaikovski “Jevgeni Onegini” etendust, kus partneriks Renée Fleming ja dirigendiks Valeri Gergijev – kõigil maailmalavadel oodatud muusik. Teadaolevalt ootab juunikuu alguses Iljat koostöö Hvorostovskiga Roomas.

Seega oli meie kuulajal võimalus kohtuda erakordse kooslusega: maailmalavadel kodus muusik Ivari Ilja oma suurte kogemustega ning suuri lootusi andev noor laulja Juhan Tralla, kellel varuks oma ea kohta suurepärane haritus ja kaaslasega võrdväärne musikaalsus. Häälest rääkimata. Ootamatu oli kõike seda arvesse võttes näha, et Eesti Raadio ei pidanud vajalikuks seda kontserti salvestada ja ETV “Muusikaelu” isegi mitte ära märkida!

Kavalehele pilku heites võiks oletada, et kontserdil oli muusikalises mõttes kummaline ülesehitus: mõlemat kontserdipoolt alustati Mozarti ja teiste heliloojate ooperiaariatega ja lõpetati romanssidega. Kuulanud kontserdi ära, sai erakordse kogemuse, milleks on võimeline üks tõeline laulja – muusik, koostöös tundliku partneriga.

Mozarti “Don Giovanni” Don Ottavio aariad olid lauldud elegantse maitsekusega ja kargelt ning nauding oli kuulata Ilja Mozarti-käsitlust. Kindlasti on Donizetti helilooja, kes oleks nautinud Tralla kantileeni ja stiilitaju – ilus, kuid mitte iialgi ilutsev!

Ja siinjuures nautis kõrv jällegi Ivari Ilja oskust nii sugestiivselt ja kõlarikkalt mängida dünaamikaga – kus vaja taanduda, kus võimalik tuua kõik äärmiselt kõlarikkalt kuulajani.

Schumanni ja Schuberti Lied’id olid hämmastavad oma meeleolu tabamises pärast ooperiaariaid. Pole ju kerge ooperlikust “suurest” üle minna miniatuursesse ja filigraansust nõudvasse häälekäsitlusse. Võib-olla ainuke küsitavus tekkis ühe laulu tempo puhul, see oli Schuberti “Musensohn” – siin on joobumust, õhinat ja vaimustust, kuid võib-olla annab veidi enam mängida teksti nüanssidega ja jälgida, et graatsiline rütmikus ei muutuks rabelemiseks.

Ei mäleta, millal viimati sain sellise naudingu Mart Saare laulude interpretatsioonist! Juba Ilja “Vaikuse” klaveripartiis olid kuulda kõik Hüpassaare rabade vaikusehääled lausa hommikukarguses kõrte praksumiseni välja ja uskumatult värvikas oli Tralla häälevarjundite leid nii “Vaikuses” kui “Mustas linnus”, samuti laulus “Mis see oli?”. Poleks eeldanud nii noorelt inimeselt sellist süvitsi mindud filosoofilisust – mõjus ja meeltesse sööbiv.

Kava lõpus kõlanud Rahmaninovi “Kevadveed” op. 14 nr 11 on olnud läbi aegade vene lauljate meelispala nii konkurssidel kui kontserdilavadel ja seega saanud mingi trafaretisambla endale selga. Oli hästi meeldiv kogeda, kuidas uue generatsiooni esindaja sellest taagast vabana interpreteeris puhast muusikat siirana, puhtana ja kargena. Lisapalaks esitatud Napoli laul “Catari” andis kuulajale kaasa ülivajaliku vitamiinipommi.