Tänasest vahetab RO Estonia nädalaks lava Valgevene Rahvusliku Akadeemilise Suure Ooperi- ja Balletiteatriga. Estonial on Minskis kaasas kaks ooperit  Puccini „Manon Lescaut” ja Verdi „La traviata” ning kaks balletti Tšaikovski „Pähklipureja” ja MacMillani „Manon”. Kokku antakse 13. veebruarini rohkem kui tuhande kohaga teatrisaalis viis etendust. Valgevene ooperi- ja balletiteater alustab külalisesinemisi balletietendustega, pakkudes Eesti publikule vaatamiseks täna Hatšaturjani „Spartacust” ning homme Balakirevi „Thamari” ja Rimski-Korsakovi „Šeherezade’i” ning seejärel kaks ooperit: Borodini „Vürst Igori” (10. II) ja Puccini „Madama Butterfly” (12.-13. II). Sirp uurib, kuidas külakosti valiti ja milliste ootustega teele asuti.

Mart Mikk, RO Estonia ooperijuht: Repertuaari kokkupanemine külalisetendusteks lähtub alati kolmest aspektist. Loomulikult tahab iga teater jätta endast parima võimaliku mulje, mistõttu esimese hooga on kiusatus kaasa võtta kõige uuemad ja kodupubliku ees menukamaiks osutunud lavastused. Teiseks tuleb mängu tehniline külg: kuidas klapib pöördlavade suurus, mitmesse veoautosse kõik mahtuma peab, kas oma majast väljaspool on reaalne kõik mõne tunniga üles ja ümber ehitada, kuni selleni välja, kuidas mõjub meie lava servast serva täitev dekoratsioon neli meetrit laiemal laval ja mida ette võtta seal kahele poole tekkivate tühimikega.
Kolmas ning põrmugi mitte vähem oluline on aspekt, kuidas see kõik teise riigi publikule piletite näol maha müüa – siinkohal peame toetuma oma valgevene kolleegide arvamusele ja isegi intuitsioonile. Teatrite vahetus erineb üsna palju traditsioonilistest külalisetendustest, kuna tegemist on kommertsiaalse projektiga. Kumbki osapool katab oma sõidukulud ise ja vastutab külalisteatri etenduste piletimüügi eest. Tuleb tunnistada, et selles osas on kõik läinud plaanipäraselt: vabu kohti on siinpool saadaval üksnes „Madama Butter­flyle”, mida oligi planeeritud kaks etendust.
Eelkirjeldatud kriteeriume arvesse võttes jõudsime valikuni, et kaasaviidav sisaldaks kummaski žanris üht põnevamat ja üht traditsioonilisemat teost. Puccini ooperit „Manon Lescaut” ei ole varem Estonias lavastatud ja selgus, et sama kehtib ka Valgevene kohta. Iseenesest kummaline – on see ju kõikidele ooperisõpradele tuttav, kuna tegemist oli Puccini läbimurdeooperiga.
Sama kehtib Kenneth MacMillani balleti „Manon” kohta – vaid vähesed teatrid saavad uhkustada, et neile on antud selle balleti lavaletoomise õigused. Iseenesest on päris naljakas kokkusattumus, et viime Minskisse sama dramaturgilisel algmaterjalil põhinevad lavastused eri žanris! Teised teosed on tuntumad: ballett „Pähkli­pureja” ja ooper „La traviata” ei vaja pikemat tutvustamist ka laiemale publikule, kuid annavad võimaluse vaadata tuntud teost teise lavastaja pilgu läbi kodust kaugemale sõitmata.
Stardieelne meeleolu on ülev, sellised väljasõidud on teatrile alati äärmiselt olulised. Saame ennast proovile panna teise publiku ees, näha ja hinnata end kõrvaltvaataja pilguga, rääkimata kollektiivi ühtsustunde ja vastutuse tohutust kasvust. Igal juhul loodame, et nii Minski kui ka Tallinna publik kasutab ära selle suurepärase võimaluse ja elab südamest kaasa teise riigi teatrikunstile – võidavad absoluutselt kõik!