Katkend näitekirjaniku, luuletaja, tõlkija ja toimetaja Caridad Svichi intervjuust näitekirjanik Jon Fossega ajalehele Brooklyn Rail.

Kuidas kajastub teie töödes skandinaavia kultuur?
Olen täiesti kindel, et minu kirjatöid on tugevalt mõjutanud asjaolu, et kasvasin üles Lääne-N orras Hardangeri fjordi kaldal. Õigupoolest on see mõju olnud nii suur, et selle tajumine on peaaegu võimatu. Te ju teate lugu kalast, kes ei tea merest tuhkagi? Lahkusin kodust kuueteistkümneselt, kolledžis käisin ühes teises väikeses paigas, mis oli küll tublisti suurem kui see, kus ma üles kasvasin. Kolme aasta pärast siirdusin jätkama õpinguid juba päris suurde linna Bergenisse, mis on Norra suuruselt teine linn. Elan siiani seal. Mul on Bergenis küll vana maja, kuid tegelikult ei tee ma kirjatööd enamasti mitte seal, kus ma üles kasvasin – seal käin üsna harva –, vaid Bergenist põhja pool maamajas, kust avaneb samasugune vaade fjordile nagu minu lapsepõlvekodus. See lihtne asi – vaade fjordile – tundub olevat kirjutamiseks ülioluline, millegipärast pean ma kirjutamiseks nägema vett.
Teine asi, mis mõjutab minu kirjatöid otseselt, on Norra maainimeste rääkimisviis, õigemini asjaolu, et nad on tuntud oma vähese jutu poolest. Need inimesed on meelsamini vait nagu ka minu näidendite tegelased. Neid teatakse selle järgi, et nad peaaegu mitte kunagi ei väljenda oma tundeid valjult, ehkki nende tunded on tegelikult väga tugevad, aga need tunded tulevad esile hoopis muid sõnu kasutades. Jutt käib millestki täiesti tavalisest, ent selle varjus räägitakse tegelikult veel millestki muust, mis on tulvil poolehoidu või jälestust. See selgitab, miks minu kodukoha inimeste kohta öeldakse, et nad on alati iroonilised. Nad tõepoolest on seda! Nad ei ütle kunagi välja, mida nad mõtlevad või tunnevad, nad räägivad millestki muust.