Kujundlikkuse loovadki kahe osalise paiknemine ruumis, täpsed kõnekad misanstseenid, ilmekas kehakeel, pantomiimilisus, hetkiti loomaetüüde meenutav liikumisjoonis. Kahe mehe, kahe näitleja kohalolekus on algusest peale õhkõrn, valvsakstegev erinevus. Mõlemat rolli läbib oma eripärane intensiivsus. Marius Petersoni varavana või, ütleme, eatuma tegelase endastmõistetav kummastatus, ta liigutuste loomulik ja kohati loomalik graatsia, ta hääle ootuspäratud tuulised meloodiad (k)annavad algusest peale arusaama: see mees teab midagi enamat, mõtleb „ … ja millelegi muule”. Ükski tema vastus ei lõpe resoluutse punktiga, igas ta väites sisaldub lisaküsimusi, igas pilgus saladusi. Ott Aardami tegelases mäslev rahutus, tema täpsustavad küsimused, temas lainetena voogav hirm, ka paluvam vastuse (l)ootus – see on arusaadavam või ütleme, et samastumisvõimalikum. Kui Ott Aardam Theatrumi eelmises Fosse-lavastuses „Üks suvepäev” sulges endasse päästmatu igatsuse merele minna, siis nüüd on sama näitleja osaks teist masti, sisima ankrutundega saaremees.
Nõnda saab põhjalikult erinev ka kummagi tegelase seisatamine eeslaval rambi ääres. Kumbki viibib piiril omamoodi. Miks on see nii, selgub lõpuks, aga näidendi viimane lause kumiseb aimatavana juba esimeses kestvas vaikimises. Tõsi, esietendusel oli veel mõni hetk, kui näitlejad vahetasid repliike püüdlikumalt, kui kippus murenema mõte sõnade vahel ja sõnade kohal … Aga nii juhtus õige harva ja seegi lisas paeluvaid aimusi, kuidas lavastuse hoovused edaspidi liikuma saavad. Põnev on lavastusjoonises jälgida sedagi, kuis tegelaste vahel peaaegu puudub vahetum silmside, aga kuidas just selle tõttu tunnetatakse teineteist pinevamalt, pidevamalt. Omapärane ja tagasi mõeldes saatma jääv moment on meeste pilkude kohtumine hetkel, kui räägitakse löömisest ja haigetsaamisest – too terav ja erandlik elusolemise aisting toob mõlema näole oma naeratuse ja korraks need naeratused põimuvad … Maised toimingud nagu napsivõtt ja söömine muutuvad mõjuvaks nimelt kujuteldava tegevusena, näilise leevendusena või vähemasti lootusena katkestada pinge, pannes mõtlema seeüle, mida ja kuidas me mäletame, mis jääb meisse alles.
Lisaks igikestvale Godot’ ootusele tekkis mu (teatri)mäluruumis veelgi assotsiatsioone. Näiteks meenus samas saalis mängitud Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” (Roman Baskini lavastus, 1989) ja seal kõlanud repliigid nagu „mulle meeldivad laevad … mulle meeldib, kuidas sa neis sisaldud … ” – toonane pidetus hõljub tuules hoopis teisiti kui Fosse purjepaat avamerel. Mõistagi ei jäänud kohale tulemata Hamlet, keda Marius Peterson mänginud kümme aastat varem, nii et nüüdse rolli ütlematajätmistes kumiseb Hamleti sõnu-sõnu-sõnu. Veel tuli tungivalt meelde Per Olov Enquisti „Mees paadis”, mida Noorsooteatris mänginud Jüri Aarma (Mati Undi lavastus, 1985) ja raadios lugenud Juhan Viiding (1981). Jah, loomulikult viibib Viiding „Ma olen tuul” aegu tuntavana kohal, nii nagu vaid tema olla mõistab. Ikka. Sõnastamatagi. Rääkimata sellest, et kavalehel ilmutatud Jon Fosse luuletekst „Midagi näitleja kohta” on hästi lähedane Juhan Viidingu luulega, iseäranis selle ühe luuletusega, kus samuti läbiv märksõna „häbi”.
Liikusin esietenduse vaheajal, et kaitsta end juhusõnamüra eest, Salme kultuurikeskuse teiselt korruselt kolmandale. Leidsin avara tühja ruumi sildiga „Tantsusaal”, sisenesin poikvel uksest peibutavasse pimedusse, liginesin akendele … Samal hetkel hakkas helisema uue vaatuse alguse kutsung. Hingasin kergemalt. Veel teinegi imelik asi juhtus pärast „Ma olen tuul” vaatamist: kui püüdsin sisse lülitada mobiiltelefoni, olin esmakordselt elus unustanud koodi. Numbrid olid õiged, ent nende järjekord mälus segi pillutatud. Otsekui kutsung tagasi, sinna saarele, kus aega teineteisele silma vaadata.
Theatrumi teatriõhtu teine osa, Tarmo Johannese lavakava sooloflöödile, liitub näidendi lavastuslaadiga läbitunnetatud tervikuks. Muuhulgas ka misanstseeniliselt: noodipultide paiknemine ja muusiku liikumine lavasügavusest eeslava suunas haakub tundlikult eelnenuga. Mitmesuguste flöötide (jällegi ilmutas end Hamlet!) helides kõlas nii merelainete kohinat kui ka kiledamalt kuulmeisse lõikuvaid laevavilesid, linnukarjeid. Iseäralikult puudutas meeli Toshio Hosokawa „Hingamislaul”: hingetõmbed ja neile järgnev harmoonia võimalus.
Kui eesriie sulgus, ei olnud see enam hallide kivide ega mustava avamere värvi kangas, vaid haljendas rohelise varjundiga. Jah, kusagil saarel kasvab mitu vana puud, mis ei ole veel raagus.