Veidi teistsuguse elamuse sain kontserdi teisest poolest: kanti ette Kolmikkontsert, kus solistideks seesama Jüri Alperten klaveril (aeg-ajalt habemega dirigeerides), Arvo Leibur viiulil ning Henry-David Varema tšellol. Kindlasti on selles üksjagu tõtt, kui teose kohta on öeldud ka Beethoveni tšellokontsert, sest peaaegu kõik uued teemad toob sisse tšello ning tšellopartii on tehniliselt kõige raskem (tegelikult ütelgem välja, et teiste kõrval on see ikka ulmeline). On vaja leida võimekas tšellist ja kõik ongi korras. Nii seegi kord. Varema mängib suurepärase tehnikaga, kõlava, kuid sooja tooniga ja väga emotsionaalselt. Huvitav oligi see, et kui keelpillide tämbrid sulasid väga hästi kokku, siis emotsionaalselt olid nad nagu päike ja kuu: kuigi tehniliselt materjalist üle ning kõlaliselt särav, jäi viiulisolist siiski veidi kahvatuks.

Kokkuvõtvalt oli see siiski väga meeleolukas üritus. Olgugi lood juba palju kordi kuuldud, oli tore nendega jälle kohtuda ning viisid omaette ümisemiseks selleks õhtuks olemas.