Erik (Erich Daniel) Obermanni (27. I 1890 – 12. II 1911) isa Otto Obermann oli XX sajandi alguse Tartus üks poliitiliselt ja kultuuriliselt ärksamaid eesti soost ettevõtjaid. Ta pidas aastast 1887 viiliraiumistöökoda ja oli koos abikaasa Mariega (sünd. Baumann) Tartu ühistegevuse ning seltsielu alustalasid, kuuludes Jaan Tõnissoni sõbrana ka tema Rahvaerakonda – eestlaste esimesse rahvuslikku parteisse. Abielupaari esimene poeg oli varakult surnud, Erikuga koos kasvas kolm õde: Konkordia, Dagmar ja Gerda. Kellelgi neist polnud hiljem elujõulisi järglasi. Isa ihkas Erikust oma ettevõtte ülevõtjat, kuid see oli algusest peale lootusetu üritus. Isepäine poeg õppis Tartu reaalkoolis just nii, nagu tahtis (enamik hindeid tunnistusel jäi kahe ja kolm plussi vahele), tundis end ainult joonistades maailmaga leppivat ning arendas hiljem kohast ja isikuist, abielust ja perekonnast sõltumatut kunstnikufilosoofiat, millega naeruvääristas jõudumööda Tõnissoni rahvuslikku alalhoidlikkust. Seejuures käitus ta välismaalgi rahulikult eestlasena, nimetades end mõnikord arusaadavuse mõttes küll soomlaseks. Tema maailmavaate nimi võiks olla rahvuslik kosmopolitism.

Obermann hakkas Tartust ära kippuma 17aastaselt ja saigi oma tahtmise, sest esialgu tundus kõik jäävat vanemate kontrolli alla. Ta saadeti 1907. aasta sügisel õppima Peterburi, kus hõimlased tal silma peal hoidsid, aga poiss ei saanud sisse parun Stieglitzi kunsttööstuskooli, kuhu alates 1890. aastast võeti veerand sajandi jooksul vastu umbes 40 eestlast. Seejärel astus Obermann mitte vähem mainekasse Kunstide Edendamise Seltsi kooli, mida juhatas tollal Nikolai Roerich, ja tegi seal 1908. aasta kevadel ka eksameid. Muide, just samal ajal (1907–1908) õppis selles koolis Marc Chagall. Aga midagi läks ikka viltu või siis tüdis Obermann lihtsalt kipskujude joonistamisest. Poiss tuli suvel vaheajaks Tartusse ja Peterburi enam tagasi ei pöördunud. Obermanni sundida ei saanud. Ta oli anarhist, kel puudus hirm elu ees. Ema püüdis hakkama saada heaga, see tähendab – pojale järele andes.

Nii sõitiski Obermann 1908. aasta septembris Peterburi asemel hoopis Müncheni ja õppis sealses kunstiakadeemias ilmselt vabakuulajana, sest matrikliraamatuis tema nime ei leidu. Oma õpetajaina mainib ta Hermann Groeberit ja Peter von Halmi, iseäranis esimene näib olnuvat tema moraalne ja ka rahaline toetaja. Veidi hiljem saabus samasse õppeasutusse veel paar noort eesti kunstnikku, 1910. aastal Johannes Greenberg ja 1911. aastal Erich Dörwald, kes on kirjas korraliste üliõpilastena. München oli Obermanni elus vanemate mõjust vabanemise aeg. Ta elas, nagu meeldis, kord rahaga laristades, kord pooleldi nälgides, suhtles lähemalt mitme sõbrannaga, mis aga peamine – tegi oma kunsti üha vabamalt, kaugenedes akadeemilisest õppest ja kodanlikust elustiilist, põletades enda järel sildu. Kolmekordne maja Adalbertstrasse 14, kus oli ta eluase, on uusehitiste rüpes üllatuslikult tänaseni alles.

1909. aasta oktoobris suundus Obermann ootamatult ja nüüd juba vanematelt luba küsimata Pariisi, kus asunud enda teatel õppima Vitti eraakadeemias Montparnasse’il (Académie Vitti). Oma õpetajana mainib ta ilmselt moonutavi sui hispaanlast Anglada Spatinerot, kelle taga võiks varjuda Hermenegildo Anglada Camarasa nimi. Ent mis tema elus edaspidi tegelikult toimus, see jääb üha ähmasemaks. Ainus, mis kindel, on Obermanni andumus kunstile. Poja andumust kunstile toetas ema andumus pojale, kes sai kodunt rohkem raha kui nii mõnedki teised eesti noormehed oma teekonnal Õhtumaale. Aga et pojal ei olnud rahast kahju, siis oli tal sellest alati puudus. Ta kurdab emale koduigatsust, kuid on sisimas otsuse teinud – mitte iial enam tagasi Tartusse, vanemate kaitsva tiiva alla, õdede ja tantede armsasse seltsi. Kui Pariisis on puudu rahast, siis Tartus kõigest muust, just sellest õndsast õhustikust, mis ei hooli ei rahast ega tervisest. Vabadusest kulutada oma elu iga jumala päev iseoma hingamise rütmis, saagu või sitem. Sama elufilosoofilise järelduse sõnastas mõne aasta pärast Konrad Mägi, kes aga 1912. aastal Euroopast naasnuna enam Pariisi tagasi ei pääsenudki: „Kui juba kord nälgida, siis on see sada korda kergem Pariisis kui selles neetud väikekodanlikus Tartus”. Nõnda arvas ka Obermann, kes oma perekonnanime esimese O kirjutas mõnikord nii suurelt, et see mõjus nullina. Pariisis ristitigi ta prohvetlikult Nulbermanniks.

Obermann otsustas Pariisi nälgima jääda ja arenes kunstnikuna ilmselt iga päevaga. Erootiliste sugemetega laad, milleni ta oma 20. eluaastaks jõudis, nõudis paratamatult Pariisi õhustikku; Eestis ei olnud sel õiget kasvupinda. Tartusse oli ta II Eesti kunstinäitusele 1909. aasta augustis saatnud veel kamalutäie karikatuure, mille kohta perekonnasõber K. A. Hindrey Postimehes kirjutas, et need „mitte küllalt vabalt loova hoo lapsed ei ole”. Polnud suuremat solvangut vabale mehele kui sellised sõnad – ja rohkem Obermann eluajal Eesti näitustel ei esinenud.

Kogu elu kippus häirima vaid seesama liiga vaba hingamise rütm, mida ta Pariisiis nautis, mis aga ajapikku muutus ohtlikult lõõtsutavaks. Obermanni ainus Pariisi-talv oli üleüldse niiskeim, mida võis ette kujutada. Novembri lõpust 1909 langes taevast peaaegu lakkamatult vihma ja lobjakat, mis tõi jaanuari lõpus 1910 kaasa Seine’i jõe suurima üleujutuse XX sajandil (8,6 meetrit üle madalseisu taseme). Vaeste kunstnike odavate eluasemete ülesaamatu rõskus soodustas igat sorti nina-, kurgu- ja rinnahäda, valmistades pinda kõige hullemaks. Augustis 1910 diagnoositakse Obermannil tiisikuse esimene aste. Ta kihutab kohe Lõuna-Prantsusmaa veininõlvadele Rodezi lähedal, kuid ei pea seal kaua vastu – niiske, igal pool liiga niiske. Püüab lohutada ema oma uue, võib-olla et väljamõeldud prantsuse pruudiga, kes olevat tubakakaupmehe tütar, Sorbonne’i üliõpilane ja puha, nimigi on meil kirjadest teada – Hélène Gautier. Oma abielu kujutab ta ette nii: „See saab modern. Naine elab oma korteris, käigu ülikoolis, mina istun atelieris. See on kõik.” Ja lisab juurde: „Armastus, see magusam kui mesi, on mulle niisama läela kui iga mesi või komhvek, kas või sülita pääle.” Ei tea, kas emal sellest süda kergemaks läks.

Oktoobri lõpus 1910 teeb Obermann viimase meeleheitliku katse oma keha seesmist rõskust ületada ja sõidab Prantsusmaa meretaguse koloonia pealinna Alžiiri. Emale kirjeldab ta oma peatuspaigana uhket sanatooriumi nimega Jenina, kus maksab 185 franki kuus, aga vireleb lõpuks vist hoopis kusagil kööginurgas. Vanemate läkitatud 100 franki ei jõua iial pojani, sest ema ajab rahasaadetisel aadressi sassi. Kuu või paari pärast saadetakse maksujõuetu Obermann tapi korras tagasi üle mere Marseille’sse, kus ta veedab ilmselt oma kõige jubedamad jõulud. Vene konsulaadilt saab ta aastavahetusel 1910/1911 viis pluss üheksa franki toetust. Sellest jääb väheks, et elu sees hoida. Ta läkitab kirju appikarjetega Pariisi sõpradele ning eesti koloonia korjabki kokku 10 franki, mis aga juba märkusega „adressaat teadmata” märtsis tagasi tuleb. Ega raha enam aitakski. Obermann sureb Marseille’ keskhaiglas 12. veebruaril 1911, pannakse kirstu nr 3016 ja sängitatakse märtsis Püha Peetruse (Saint-Pierre’i) kalmistu kvadraati nr 17 nn ühiskondlikule hauaplatsile (fosse commune), kuhu täna on uued lahkunud peale maetud. Ema, kes sai poja surmast teada alles pool aastat hiljem, kavatses algul surnukeha väljakaevamist, tuhastamist ja ümbermatmist Eestisse, aga jäi vist tehingu kulukuse tõttu toppama. Väidetavasti oli Obermanni kalmul kunagi eestikeelsete kirjadega hauakivi, aga nüüdseks on seegi vaid mälestus.

Erik Obermann oli esimene eesti kunstnik, kes valis oma surmapaiga esteetilise õhustiku järgi, ehkki tal polnud lõpuks enam jaksu sinna päris õigesse linna – Pariisi – tagasi jõuda. Aastal 1925 järgnes talle tema hingesugulane dekadentsis Eduard Wiiralt, kes jäi Pariisi
aastakümneiks, surigi lõpuks seal ja maeti Père-Lachaise’i kalmistule, viies täide Obermanni unistuse. Obermanni säilinud varased joonistused ja karikatuurid kuni aastani 1908 on pea kõik hoiul Tartu Kunstimuuseumis, vähest lisa leidub erakogudes või joonistusena mõnel postkaardil. Karikatuure ja illustratsioone on trükis ilmunud. See kõik jääb siiski tema kunsti ettevalmistavasse järku. Hilisemat dekadentsivaimulist sümbolismi esindavad vaid 1910. aastal valminud ja postuumselt Noor-Eesti IV albumis (1912) avaldatud tušijoonistused. On raske öelda, kui küpseks kujunes Obermann Pariisis loojana ja kui suureks oleks ta võinud veel edaspidi kasvada. Enamik ta hilisemaid teoseid – nii need, mis jäid algselt Rudolf Tassa kätte Pariisi, kui ka need, mis ta läkitas Tartusse emale – on kas Õhtumaal kadunuks jäänud või Eestis vaatepiirilt väljas. Mitte ainult sajad karikatuurid ja joonistused, vaid ka õlimaalid, loodus­vaated, vaikelud, portreed Rudolf Tassast, Gottlieb Astist, iseendast, oma saksa ja soome sõbrannadest Anitast ja Iltast, neist ka aktid. Kui esialgu tegutses Obermann hea käega, kuid pisut maneerliku karikaturistina, siis hiljem nägi ta oma tugevat külge välja arenevat just portrees. See on kooskõlas Friedebert Tuglase arvamusega Obermannist kui „imeväärselt taibukast” naiivküünilisest psühholoogist. Kahjuks ei ole me aga näinud ühtki Obermanni Pariisi-perioodi portreed ega akti (Noor-Eesti albumis avaldatud joonistused on pigem žanripildid), ühtki loodusvaadet ega natüürmorti.

Seda, et Obermann on kunstnikuna reaalselt olemas, tõestavad kas või lõigud Eesti kunsti värskeimas loos (2010). Tuleb aga tunnistada, et meile siiani kättesaadavate tööde põhjal on tema esteetiline olemasoluõigustus õieti üsna kasin, piirdudeski põhiliselt Noor-Eesti albumis avaldatuga. Ometi paistab Obermanni nimi suurem, kui eeldaksid need mõned pildid. Kunstnikuna on Obermann põhiliselt virtuaalne, pigem meie ettekujutus kunagi suureks saada võivast Obermannist, keda me reaalsuses ei tunne. Palju mõjusam, ning seda täiesti reaalselt, on ta aga isiksusena, ühe eesti kultuuri XX sajandi alguse mütoloogilise tüübina, kes näitas teed vaba loovuse piiramata eluavalduste suunas. Seda mõistsid ja kadestasid Obermannis tema head sõbrad Pariisis, Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglas, kes kirjutasid Obermannist pärast surma müütiloovad esseed. Hingelt lähedane oli aga suurele O-le eeskätt Tassa noorem vend Rudolf, ka viiulikunstnikuks hüütud, eestlaste Pariisi koloonia hing, kes nais prantsuse aadlitari, olles end ajalehes enne krahviks kuulutanud (comte Tassa), sai tütre, hiljem tiisikuse ja maeti aastal 1925 Pariisi. Seda sorti nalju tahtnuks ka Obermann järele teha, aga tal oli vist liiga palju pruute, et ühega õnnestuda.

Obermanni auahneim pretensioon elus näis olevat tõestada, et kunsti võib teha ilma materiaalsete ja moraalsete tagatisteta. Pole vaja ei stipendiume ega austajaid, ei kodumaa kindlat pinda ega taeva õnnistust. Istu vaid maha ja hakka pihta. Mitte miski ei õigusta kunsti tegemata jätmist siin ja nüüd, ei aeg, ei raha, ei muud kohustused – selle moto all tahtis ta läbi lüüa. Muidugi ei jõudnud ta selle äratundmiseni kohe ja muidugi ei suutnud ta lõppeks oma teesi tõestada. Kuid tähtis on, et tema elutung toimis selle tõestamise suunas, mida aeg edasi, seda jäägitumalt. Ükski pilt ega luuletus ega lugu ei saa surma tõttu pooleli jääda. Võib-olla et vaid just samal ajal Kodaveres virelev Juhan Liiv ja Samaaras sõtkuv Jaan Oks mõtlesid sedamoodi.

Seda kõike ei väära ei asjaolu, et meil on Obermanni toodangust nii vähe ette näidata, ega seegi, et tema surma võib osalt põhjendada majandusliku kehvusega. Mõnes mehes on tendents tähtsam kui toodang. Mõni avardab maailma pigem oma isiksuse kui produktidega. Mälestus suurest O-st andis XX sajandi algul jõudu uutele pürgijatele. Kunstnikul ei ole elus muid tõkkeid peale ta enda nõrkuse – kes oleks võinud seda enne arvata. Sünnipaika ei vali keegi ise. Aga see, kus sureme, on suuresti enda teha. See maksab.

Oma viimases säilinud kirjas emale Alžiirist paar kuud enne surma näib Obermann oma otsust koju mitte tagasi tulla põhjendavat nõnda: „Ma ei ole siiamaani kasarmueluga harjunud, ega tunne mingit regularset eluviisi, olen alati kõigis asjus talitanud [nagu] süda just sel minutil soovib. Ei ole ma õige kodanlise-elu tarvis loodud, parem nii linnu moodi olla, mitte nii nagu õige inimene seda peaks tegema” (14. XI 1910). See, et Eesti karmides oludes sirgunud noor mees tahab elada nagu linnuke oksa peal, kõlas tema vanemate kõrvus ahastamapanevalt. Kuid Obermann ütleb seda veendunult, seljataga juba läbiproovitud boheemlasaeg Õhtumaal. Ta tahab täiesti teadlikult olla vurle, võttes sellelt mõistelt oma surmtõsise huumoriga kergatsliku maigu. „Kui mina näituseks kergemeelne oleksin – siis ei oleks mind enam väljamaal – võimata oleks kergatsil neis oludes elada, kust minu tee käib,” oli ta kirjutanud emale Pariisi saabumise järel. „Kunstnik otsib igavesti vaheldust, uut ümbrust, uusi inimesi, iseloomulikku maad, kus ta mõneks teatavaks ajaks paigal püsib.” A. Tassa, kes oli näinud rohkem Obermanni pilte kui meie, nimetab teda küllap vist esimeseks eesti kunstnikuks, kes on „suurlinna kulturilise tüüpuse” esindaja.

Obermann trotsis olusid ja iseenda kehalist nõrkust lõpuni. Enne Alžiiri surmaretkele minekut kuulutas ta: „Mina tahan ikka oma asja juurde jääda, nii kaua kui seda kehalist jõuunatukest jatkub. Ükskord ma ometi midagi ära teen, see on kindel.” See, mille ta viimaks ära tegi, oligi peamiselt seesama, mis siin kirjas – ta suutis lõpuni „oma asja juurde jääda”. Etteantud tingimustel oli see ülim toime­tulek eluga. Kaksümmend üks aastat ei ole just pikk tähtaeg kogutööks, niisama palju oli seda olnud ka Kristian Jaagul. Obermannist oleks võinud saada üks neist arvukaist Venemaa lääneservalt Pariisi valgunud – enamasti juudi päritolu – kunstiõppureist, kes hakkasid kandma moodsa prantsuse kunsti vaimu. Oma unelmais oli ta selleks valmis. „Kas ei oleks parem seda aega ära oodata, kui ma Parisis natukene loorbeerisi saaks ja muu seas mitte poolteist rubla pildi päält, vaid rohkem,” sõnab ta emale oma viimases kirjas. „Siis paneksin ma teile ette seda lolli Eestimaad kõige oma kupatusega mahajätta ja uute kodumaale sõita – Parisi! – sääl on palju, palju parem olla …”

Kahjuks või õnneks ei saanud suurest O-st suurt prantsuse kunstnikku. Ta suri väikese eesti kunstnikuna, kelle esteetilise plahvatamise potentsiaali aimasid vaid vähesed sõbrad. Kuid tema osaks jäi tuua eesti kultuuri loojatüüp, kes oma kutsumuse nimel oli valmis igaks riskiks.