Lavastajal võis tõsimeelse näidendi koomiliseks keeramisel olla mitmesuguseid motiive. Ta pole vahest tahtnud laskuda väiklaste kaklevate-sõimlevate tegelaste tasemele, võtta nende probleeme surmtõsiselt, vaid on üritanud pigem välja tuua situatsioonide tobeduse. Osalt on see õnnestunud, aga kuna farsiga on vint pisut üle keeratud, siis vaevalt jääb publikul naerupahvakute kõrvalt üldse aega mingeid järeldusi teha. Publik, teadagi, on tänulik, kui teda naerutatakse, ning mida rohkem, seda tänulikum. Nii paisub praegusel juhul saali rõkkav heameel laeni külla tulnud proua pikkade oksendamisstseenide puhul, ning vaimustus jõuab tippu, kui seesama proua finaalis perehärrale vaasist vee pähe kallab ning too veest tilkuvana eeslavale komberdab (autoril pole seda ette nähtud). Lavastus on orienteeritud kindlalt meelelahutuslikkusele. Muidugi, mis saakski olla tasemel meelelahutuse vastu. Kui näiteks Toomas Hussar oma „Seenelkäiku” meelelahutuseks nimetab, siis sellist meelelahutust vaataks küll. Kuuldavasti oli ka näidendi 2009. aastal Broadwayl esietendunud lavastus autori arvates „ameerika komöödiatraditsiooni kohane meelelahutus, igasuguse hinnanguta sellele sõnale”.

Toompere üheks motiiviks näidendi žanri muutmisel võis olla ka Jaak Alliku nelja aasta tagune Kuressaare Linnateatris tehtud samal teosel põhinenud lavastus „Tapatöö jumal”, mis minu mäletamist mööda oli üsnagi tõsimeelne. Toompere on aga isepäine, nagu ta varemgi mõnes oma lavastuses (olgu või „Kirsiaias”) on olnud. Julgemata lavastajat küll kommertslikkuse-soovis kahtlustada, võis ta ju siiski arvestada ka publikumenuga ehk siis teatrile materiaalses mõttes kasuliku lavatööga. Kõige lihtsam ja ka tõenäolisem seletus on ilmselt ikkagi see, et lavastaja lihtsalt näeb lugu sellisena.

Näitlejad on tulnud lavastaja farsiliku laadiga kaasa ainult kohati õnnestunult. Näidendi tekst iseenesest ei ole naljakas, materjal osutab komöödia mängimisele aeg-ajalt vastupanu, niisiis on tulnud asi tobedaks pöörata eelkõige situatsioonide füüsilise väljamängimisega, kehakeelega. Mingeid eeldusi näidendil selleks ju on, aga paiguti on näitlejad läinud liigse utreerimise teele – seda peamiselt naised. Nende kiledahäälne hüsteerilisus (Liisa Pulk Vanemuisest pereproua Veronique’i osas) või ülerõhutatud purjusolek (Harriet Toompere pererahvale külla tulnud Anette’i rollis) oleksid olnud mõjuvamad, kui näitlejannad evinuksid rohkem koomilist soont. Küll aga jagus seda viimast Ivo Uukkivil perehärra Michelina, kes sellisena ka näidendi farsi radadele juhtimist õigustab. Lavastuses on ka üks tõsiselt õnnestunud roll: Mait Malmsteni Alain, kes nagu sõltumatuna lavastuse üldisest jantlikkusest keeldub klounitsemast, säilitab rõhutatud tõsiduse ja tagab just selle kontrastsusega huvitavuse. Ta muudab oma näitlejasarmiga sulivõitu advokaadi vaata et sümpaatsekski.

Lavastuse kunstnik Ervin Õunapuu on olnud lojaalne näidendi autorile, järginud remarke ning loonud sellele vastavalt laval askeetliku ja tühjavõitu ruumi. Vahest ehk ainult tegevuse käigus olulised kunstiraamatud jäävad eeslaval kaugemal istujale varjatuks. Segadust võib tekitada lavastuse plakatil ja kavalehel figureeriv neitsilike silmadega ja karvase lõuaga hermafrodiitlik portree-montaaž nelja näitleja näoosadest.

Näidendi/lavastuse pealkiri ei peagi ehk olema väga üheselt lahti muugitav – või ehk siiski nii, et inimesed ise oma sallimatuses ja mõistmatuses ongi need hävituse inglid?