Sellega oleks nagu kõik oluline öeldudki, ent midagi jääb kripeldama: ikkagi need muulased, kes pidasid eesti kohanime aus, ja meie, eestlased, kes anname kohale hoopis „ilusa saksa nime”. Ajaloolisele tõele au andes tuleks ju öelda, et mingit Kärkna kloostrit pole iial olemas olnud – praeguses Kärknas asuvad kunagise Valkena kloostri varemed. Nii et „võltsime ajalugu”?

Halenaljakas paralleel: sakslased tegid neile võõrast Valkenast suupärase Falkenau (mis tähendaks maakeeli umbes „Kulliluha”), eestlased jälle neile võõra peremehe von Gerneti nimest meile suupärasema Kärkna, kus juhtusid olema ka teatud varemed. Ent nali naljaks: mahukaimas keskaja entsüklopeedias (kümneköiteline „Lexikon des Mittelalters”, 1977–1999) seisab artikkel „Falkenau”. See ei tähenda, et mingi Falkenau klooster oleks olemas olnud – ajalugu niisugust ei tunne –, ent selle nime all peame otsima teavet oma Valkena kohta rahvusvahelises ajalookirjanduses. Niisugune on ajalugu, niisugune on asjalugu.