„Eesti ajaloo” teise köite ilmumine on jälle vallandanud arutlusi, mis tekitavad küsimuse: milline on õieti ajaloo roll meie sümboolses universumis? Kas ajalool on mandaat, et esindada tänapäeva inimeste huvisid ja tänapäeva üle ka otsustada? Kas ajalugu võib meie üle võimust võtta? Või vastupidi, kas ta võib sellest mandaadist ka loobuda, oma ideoloogilisest võimust lahti lasta? Raamatu toimetaja Anti Selart paistab selle suhtes olevat äraootaval, isegi ambivalentsel seisukohal: „Et meie kirjutatud raamatu rõhuasetused ja sõnavara on osalt teistsugused kui paljudes varasemates eesti lugejaskonna ajalookujutelmi kujundanud teostes, ei tähenda, et selles ei võiks näha ühist lugu, mis võib rahvuslikule identiteedile soovi korral tuge pakkuda … Ja tõepoolest, ei ole ajalooteaduse asi kellelegi rahvuslikku identiteeti otsesõnu luua või ette kirjutada. Eestlasist autorite kaudu on see ju meie tekstis lõppkokkuvõttes ikka peidus.”2 Selarti kaksipidine hoiak, mida võiks peaaegu nimetada kahe tooli vahel istumiseks, tuleneb paratamatust tõsiasjast, et rahvuse mõiste on iseenesest historistlik konstruktsioon: ainult ajaloolased saavad selle üles ehitada ja ainult ajaloolased saavad ta ka maha lammutada, kui ta kord juba püsti pandud on. Tšuktšid, dogonid või guaraniid on oma rahvuseta mitte sellepärast, et neil poleks piisavalt tugevat identiteeti, oma keelt, kultuuri ja traditsioone, vaid sellepärast, et neil pole ajaloolasi, kes rahvusliku jutustuse kokku paneksid. Ja selleks, et oleksid ajaloolased, on vaja teatavat algkapitali: natsioon on kahtlemata kapitalistlik institutsioon, selle mõistmiseks ei pea lugema isegi Adam Smithi.
Niisiis on teose taga teatav ideoloogiline kiasm: ajaloolased on küll kunagi rahvusliku identiteedi loonud, aga nad ei pruugi seda enam teha; nüüdne ajalookirjutus ei pane rahvuslikule identiteedile rõhku, aga võib sellele siiski tuge pakkuda. Ootuspäraselt tekitab selline kahekordne ebakindlus ägedaid reaktsioone. Nii on Marika Mägi Postimehes leidnud, et XIII sajandi sõjasündmustele lähenetakse taas ühekülgselt, seletamata ammendavalt osapoolte motiive: „Kuna tegu on eestikeelse ja järelikult eestlastele mõeldud kirjutisega, oleks ju võinud suure poliitika kõrval siiski sisse tuua ka arvamusi ja oletusi, miks ja kuidas kohalikud ühel või teisel juhul just nii reageerisid või mida sündmused nende jaoks konkreetsemalt kaasa tõid … Vana kontseptsioon sellest, mida kohalikud inimesed arvasid või võisid arvata, pole mitte asendatud uue ja realistlikumaga, vaid kohalikud on kogu toimunud sündmustikus taandatud lihtsalt statisti rolli”.3 Mägi meelest on vallutuseelse ühiskonna kujutelm raamatus ikkagi ajast ja arust; seda rõhutab veelgi tõsiasi, et „eestlastele on nö sõna antud üksnes kohtades, kus Läti Henrik kasutab tõenäoliselt rahvusvaheliselt levinud klišeesid paganate suure julmuse iseloomustamiseks”. Nendest etteheidetest paistab välja kooruvat üks tõsisem tehniline probleem: kuigi jutustatakse kauge mineviku sündmustest, ei suudeta edasi anda erinevaid vaatepunkte, s.t puudub mitmehäälsus ja perspektivism.
Tekib tahtmine oma silmaga veenduda, kui tõsine see puudujääk käsitluses on. Vastavates peatükkides valitseb üldiselt tasakaalukas, rahulikult jutustav toon: juttu on konfliktidest, rüüsteretkedest, pantvangidest, võimupiiride kehtestamisest. Seejuures paistab aga tõepoolest silma, et ajaloolased tunduvad hoidvat oma kirjalike allikate poolele. Kangelasliku vabadusvõitluse asemele on tulnud õilis ristisõda ja need, kes veel uuele võimule vastu punnivad, on nagu rumalad lapsed. Seega ei saa päriselt öelda, et uus ajalookäsitlus oleks ilustamata, kuigi see on võib-olla varasematest kainem. Kõige tähtsam sõnum paistab olevat teatav litootes: meil ei läinudki nii halvasti, tagajärgede üle ei saa ju kurta, praegu pole viga midagi. See uus litootes on asendanud varasema hüperbooli: me kaotasime kõik, aga vabadusiha jäi hõõguma otsekui tuli tuha all, kuni puhkes iseseisvuse leek.
Nüüd peaks küll küsima, millised on selle uue litootese implikatsioonid edasise arengu jaoks. On ju selge, et selline ajaloonägemus pole ideoloogiliselt neutraalne: see kummutab ise seisukoha, nagu ei läheks toonased võitlused meile enam korda, sest perspektiivi nihutamine ja mitmehäälsuse puudumine räägib sellele vastu. Tegemist on teatava hüperboolse identiteedi enam-vähem teadliku lammutamisega, et asendada see litootesliku identiteediga, umbes nagu tahetaks romantismilt klassitsismile üle minna. Mis võiks olla selle litootese tagajärjed? Ja kas selle saab laiendada ka hilisemate sündmuste määratlemisele? Kas saaks näiteks Vabadussõda käsitleda tavalise kodusõjana, mille võitsid rahvuslikult meelestatud vabariiklased? Ja kas saaks Laulvat revolutsiooni vaadelda lihtsalt parlamentaarse riigipöördena, ilma tolleaegseid ülevaid loosungeid meenutamata?
Viimastele küsimustele võib vastata nagu Põrgupõhja Vanapagan: küllap vist. Tõsi küll, nii pole seni veel tehtud, ka „Eesti ajaloo” kuuendas köites mitte, aga see on võimalik. Samas on selge, et tegu on põhimõtteliselt erinevat tüüpi sündmustega. Vabadussõja või Laulva revolutsiooni puhul tähendaks litootes seda, et me võtaksime kriitilise vaatluse alla sündmused, mida on alati käsitatud põhjapanevate ja võidukatena. Seevastu muistse vabadusvõitluse ideest loobumine tähendab ühtlasi kaotusest loobumist: tolleaegsete lüüasaamistega pole meil enam midagi asja, sest Eesti Vabariik loodi seitsesada aastat hiljem, kasutades rahvuse kontseptsiooni, mille olid XIX sajandi alguses välja pakkunud baltisaksa liberaalid. Nii võiks Eesti ajalugu ollagi ilma kaotusteta jutustus, sest Liivi sõda ega Põhjasõda polnud samuti meie sõjad, ja Teises maailmasõjas ei jõudnud Eesti Vabariik osaleda. Euroopa kontekstis oleks see küll veidi erandlik, aga mis siis? Meie ajaloos pole küll kaotusi, aga see-eest on meiega juhtunud palju õnnetusi, üks koledam kui teine. Nii jääks ikkagi alles teatav traumaatiline tuum, igavesti leegitsev kaotusvalu, milleta rahvusriik tavaliselt koos ei püsi.
Siiski tuleneb Suurest Litootesest veel üks oluline järeldus, mis võib olla mõnevõrra ehmatavam. Ajalugu pole meile ju armas üksnes sellepärast, et seal on palju kadunud asju, ununenud sündmusi, võõraid tundeid ja arusaamatut kila-kola, vaid ennekõike sellepärast, et see on jutustus meie esivanemate elust. Ükskõik, kas nimetame ühte muistset rahvast eestlasteks või liivlasteks, virulasteks, saarlasteks või ugalasteks, aga nad on igal juhul meie esivanemad (ja jääksid kellegi esivanemateks vist ka siis, kui rahvuse kategooria oma senise tähenduse kaotaks). Ajaloo kultus ongi varjatult esivanemate kultus, just siit lähtubki ajaloo kummaline külgetõmme ja salapära. Just esivenemate kultusest saab alguse see monumentaalne ajalugu, millest on Nietzsche jälgedes kirjutanud Marek Tamm – see isemoodi suhe minevikku, mis toob „sündmuste mõjust ja tagajärgedest hoolimata välja nende monumentaalse, s.t innustava ja jäljendamisväärse tahu”.4 Ja muidugi põhineb esivanemate kultusel „suure vabadusvõitluse” narratiivne muster, mille järgi „muistse vabadusvõitluse lahingud jätkusid Jüriöö tulede kumas, elavnesid taas Mahtra rahutustes ning leidsid oma võiduka lahenduse Võnnu lahingus.”5 Jutustused esivanemate tegudest kutsuvad neid tegusid kordama, kas siis sümboolsete rituaalide, nõrkade jäljenduste või tõeliste kangelastegude kujul.
Suur Litootes võib selle narratiivse mustri taustal tähendada kahte asja. Esiteks võiks see meid juhtida teistsuguse, n-ö patsifistliku ajalookäsituse juurde, kus me ei imetle esivanemaid mitte nende sõjakuse ja vastupanuvaimu pärast, vaid kangelasliku kaotamisoskuse pärast. Kaotusest sai ajapikku nende võit: nad võtsid ise üle vallutajate kultuuri, või vähemalt parema osa sellest, ja kui oli saabunud õige aeg, asusid nende
järeltulijad ise riiki valitsema – ja need järeltulijad olemegi meie. See oleks justkui hüpe Kreutzwaldi „Kalevipoja” juurest Kreutzwaldi „Lembitu” juurde: kui esimeses maadeldakse kõigest väest raudmeestega, siis teises paneb sõjapealik ise relvad maha ja hakkab elama rahumeelse erakuna („Ma jätan au ja walitsuse maha, Kui sõa mässuta te’ mind ei taha”).6 Niisugune patsifistlik esivanemate kultus oleks sümpaatne alternatiiv vabadussammastele ja muudele sõja mälestusmärkidele. Ometi võiks Suur Litootes märkida ka hoopis teistsugust ajalootaju: see võiks tähendada soovi samastuda iga hinna eest võitjatega, isegi kui selleks tuleb oma esivanematest lahti öelda. Pealegi, esivanemad ei olnud ju kunagi ühel nõul? Nad ju sõdisid üksteise vastu, olid kord ristirüütlite, siis jälle paganate poolel? Miks siis mitte asuda moraalselt nende poolele, kes võitsid, olgu nad siis kes tahes?
Viimane võimalus tekitab minus kõhedust. Kui tõesti tuleks esivanemate vahel valida, eelistaksin ma neid, kes oskasid paremini kaotada ja valisid kultuurist parima. Ristisõdade-romantika ei too meelde midagi head, uuemast ajast ehk pigem Anders Breiviki „Euroopa iseseisvusdeklaratsiooni”, mille tiitellehel seisis templirüütlite rist. Ja paganlikest esivanematest lahtiütlemine tähendaks lahtiütlemist ka meie paganlikust kultuurist. Ometi on kogu Euroopa pärand paganliku filosoofia ja kristliku teoloogia sulam. Miks peaksime meie oma paganlikust muinasajast loobuma? Või miks peaks me loobuma ka hilisemast paganlikust pärimusest?
Nüüd tuleb vist minu juurde Armas Ajalugu ja ütleb: „Ega ma siis nii ei mõelnud. Sa ei pea millestki loobuma. Rahune maha.” Võib-olla tõesti. Ja räägi mis sa räägid, ega ma niikuinii ei loobuks. Aga Armas Ajalugu, kui see on nii, kui rahutuseks pole põhjust, ütle siis, mida sa õieti mõtlesid? Kuhu sa tahad meid viia? Ja kui sa tõesti tead, kuhu sa meid viid, kas sa siis tead ka seda, kuidas sealt uuesti välja tulla?
1 Claude Lévi-Strauss, Metsik mõtlemine. Tlk Kaia Sisask. Vagabund, 2001, lk 385.
2 Valle-Sten Maiste, Ajaloolased ei pea rahvuslikku identiteeti looma. Intervjuu Anti Selartiga. – Sirp 11. I 2013.
3 Ajaloolane: rahvusromantismist loobumine on õige, ent eestlasi ei tohiks muuta statistideks. Postimees 11. I 2013.
4 Marek Tamm, Monumentaalne ajalugu. Kultuurileht, 2012, lk 10.
5 Sealsamas, lk 58.
6 Lembitu: Kreutzwaldi usulis-filosoofiline maailmavaade. Koostanud Urmas Sutrop. Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 83.