Teie värskeim kava, millega Heliotroop esines äsja luule ja kirjanduse õhtute sarjas Mustpeade majas, on inspireeritud luulest. Kuidas langetate valiku luuletuste osas, millele muusikat kirjutada? Kas raskem on valida tekste eesti või muu maailma luulevaramust?
Heliotroobiga alustasime eelmisel aastal ning see ongi võib-olla viimase aja suurim kordaminek. Olen ammu nende inimestega koos tahtnud bändi teha. Mis sellest saab, näitab aeg, aga lootused on suured. Tahan süveneda sisulistesse asjadesse ja saavutada tõelise koosmängutunde. Üldse on tihe koostöö hea sõbra Kirke Karjaga olnud inspireeriv. Peale Heliotroobi mängime koos ka ansamblis Sigmund, kus keskendume tema loomingule.
Head teksti leida on väga keeruline. Eesti luule on mul juba küllaltki läbi kammitud ja kaasaegsete tekstide hulgas on vähe sellist, mis lauluks kõlbaks või üldse kuidagi kõnetaks. Siiski arvan, et kui eestikeelset muusikat esitada, on kindlasti parem võtta kodumaiste autorite tekste. Parim lahendus on luuletajalt spetsiaalselt lauluteksti tellimine. Siis on asi kohe musikaalne.
Kui valin teksti, peab selles olema midagi, mis kohe paelub. Enne kui mingile tekstile lugu tegema hakkan, peab see mul kaua aega meeles kummitama. Kui ei kummita, siis ei kõlba lauluks. Varem tegin ise ka tekste, aga praegu tunnen, et sõnad on otsa saanud ja jõuga ei hakka tegema. Võib-olla tuleb see vaim kunagi tagasi.
Mul on lootus tulevikus rohkem koostööd teha teiste kunstiliikide esindajatega, olgu nendeks luuletajad, tantsijad, fotograafid, kas või tuleneelajad. See, et eri valdkondade inimesed teevad rohkem koostööd, on ehk viimasel ajal populaarsem. See on ju igal pool nii. Mõistetakse, et kõik on tegelikult üks ja püütakse eri teemade vahel paralleele tõmmata. Luuletajad ja muusikud peaksid ju taipama, et tegelikult on tegu sama asjaga: luule on muusika ja muusika on luule.
Millest te inspiratsiooni ammutate?
Inspiratsioon on selline asi, mis eriti ei põhjenda, kust alguse saab. Kindlasti tuleb see kõigest, mida iga hetk kogeme, aga olen tähele pannud, et väsinud pea on harva inspireeritud. Selleks, et midagi luua, peab enne mingi vaakum tekkima. Selline aeg, kus tunned, et mitte ühtegi mõtet pole. Tunned võib-olla isegi hirmu, lootusetust, kahtled oma võimetes, käid mööda tuba päev otsa ringi, istud jälle klaveri taha, et sealt kohe üles tõusta, sest miski ei kõlba. No ja siis millalgi tuleb ehk inspiratsioon. Tihti on ka pärast pikemaid reise palju mõtteid. Uned on ka vahel pikad reisid.
Veel üks bänd, millega aktiivselt üles astute, on Ajavares. Ei kujutaks eesti jazzi ette ilma selle väga omanäolise ansamblita, mida on saatnud päris suur edu ka piiri taga. Esinesite jaanuari algul „Koolijazzi” festivalil Viljandis. Millised muljed saite sealt ja mis ootab lähitulevikus ees?
Laager-festivalil „Koolijazz=jazzikool” juhendasime tõepoolest kolme päeva jooksul õpitubades noori muusikuid ja andsime kaks kontserti. Edasised plaanid on praegu veel lahtised, kuid esineme alati hea meelega. Lähitulevikus veel uut plaati ei ennusta, vanad loodki on alles uued ja pakuvad vähemalt meile endile palju avastamisrõõmu ja väljakutseid. Tegelikult on Ajavaresel tohutult muusikat, ka vanemaid lugusid tahaks vahel taas mängida.