Sõnaraamat annab drone’i eestikeelseteks vasteteks undamine, sumin või monotoonne kõne. Kõik need variandid viitavad rohkem või vähem spetsiifilisele auditiivsusele. Drone võib olla industriaalne heli (nt külmkapi või tolmuimeja surin) või keskkonnaheli, mille klassikaline vorm on merelainete kohin jms. Mitmed kirjeldajad viivad drone’i algupära tagasi sanskriti püha silbi om meditatiivse kordamise juurde (om-m-m-m-m-m), kuid inspiratsiooni pakkunud eelkäijate puhul mainitakse ka rahvamuusikat (india raagad, šoti torupillid jne). Drone’i muusikalist tähendust hakati teadlikumalt mõtestama nüüdisklassika ja eksperimentaalsema elektroonilise (pop)muusika raames. Esteetiliselt on asi pealtnäha üsna selge: drone on kunstiline võte, mis seisneb muusika või heliteose komponeerimises ühest toonist või noodikordusest lähtudes, teadlik monotoonsus. Seda kuuleb klassikalises minimalismis ja elektroonikapõhises muusikas – see on olnud ambient’i üks põhinõkse. Nüüdismuusika loos mainitakse drone’i teadliku alustajana New Yorgi minimalisti La Monte Youngi eksperimentaalset helikunsti harrastanud bändi Theatre of Eternal Music 1960. aastate kompositsioone. Muusikas kasutatavast võttest on tänaseks välja kujunenud omaette žanr, mis on kasutusel nii elektroonilise muusika kui karmimate mürakompositsioonide puhul. Just digitaalse tehnoloogia kasutuselevõtmine on drone’i mõju ja levikut süvendanud-avardanud. Meeletu žanrilise kirevuse sees räägitakse muu hulgas drone rock’ist, drone metal’ist, drone techno’st ja drone-folk’ist. Tagantjärele saab tuvastada mitmete popmuusika suundade drone’likkust.* Seda võtet kasutatakse massiliselt ka õudusfilmide või krimipõnevike pingelist atmofääri rõhutavates heliribades. Drone’i pikad ja aeglaselt muutuvad helid demonstreerivad rikkalikku psüühiliste seisundite ja meeleolude skaalat pehmetest mõtlikest elektroonilistest meditatsioonidest, nt ambient-artisti Steve Roachi album „Structures from Silence” (1984), kuni tumedate „mina” lammutavate valjude heliseinteni, nt jaapanlaste Boris või ameerika ekstreem-metal’it viljelev Sunn O))). Ülaltoodud osutus ida religioonidele ei ole juhuslik, sest monotoonset helipilti on seostatud new age’i ideedega ja laiemalt mitte-lääneliku, mitte-traditsioonilise lähenemisega muusikale või minapildile. Lääneliku kultuuri kiirusele ja pidevale „uuele” vastanduvad aeglus, kordused, pikad noodid või fraasid. Kuid kas see pole ka mingite igatsuste ja meeleoluliste otsingute metafoor? Keskendumine ühele helile avab võimalikke teistsuguseid psüühilisi olukordi, kujustab teistmoodi aegruume ja mõtestab ümber suhteid looduse või kõiksusega. Abstraktses plaanis on seega tegemist justkui vastuhakuga läänelikule teadvuskontseptsioonile. Võimalik ka, et selle žanri esiletõus näitab vajadust kultuurilise progressiideoloogia ja järjest kiirem elutempo alternatiivi järele. Ja muidugi mõjub drone’liku poeetika populaarsus keeldumisena naiivsele vaheldusrikkusele orienteerunud turu nõudmistest.
* Vt http://boingboing.net/2012/10/19/music-appreciation-drone.html