Miks suunatakse lavastuse heli kõrvaklappidesse, mis publikul etenduse ajal peas on?
See tulenes Lennusadama akustikast: nii tekst kui ka muusika lööb seal kõmama ning kaob suurde ruumi ära. Takistus tuli kuidagi ületada ja probleemist sai boonus. Kõrvaklapid, mis publikult peas, pakuvad vingeid võimalusi. Noor andekas helilooja Liina Kullerkupp, kes on lõpetamas muusikaakadeemiat ning jõudis novembris rahvusvahelisel filmi- ja meediaheli kongressil animafilmile „Apollo” kirjutatud muusikaga laureaatide hulka, hoolitseb lavastuse helimaastikke luues selle eest, kuidas tekitada vaatajates veealune tunne. Kõrvaklappidega kuulates on heli isiklikum.
Millised teemad sind lavastajana Jules Verne’i loos huvitavad?
Muidugi on selles loos palju seiklust, ka keskkonna poolest on see eriline ja põnev. Huvitaval kombel sobib „20 000 ljööd vee all” imehästi ka just nukuteatrile – seda seetõttu, et tegelased, kes jälitavad maailma meredel laevu ründavat „tundmatut mereelukat”, satuvad n-ö reaalsest maailmast sinna veealusesse maailma, mis on täitsa teistmoodi, ulmeline, omalaadne veealune kosmos. Selline reaalsuse nihe sobib nukuteatri vahenditega väga orgaaniliselt.
Kapten Nemo juures on mulle oluline tema enda lugu, mis mõnes mõttes kõlksub kokku meie tänapäevase maailmaga. See on ühe mehe viha lugu. Kapten Nemo loob endale oma maailma, tänapäevases tähenduses siis ehk virtuaalmaailma, tõmbub eemale ühiskonnast ning reaalsest elust, on pettunud ja vihane. Seejuures on ta ääretult intelligentne, suurte vaimsete võimetega. Just selle vihaga loob ta oma maailma.
Selles teoses on üks emotsionaalselt väga võimas koht: Nemo vallutab lõunapooluse ning heiskab täielikus üksinduses oma lipu. Keegi maailmas ei saa tema võidust kunagi teada – see on ainult tema enda triumf. Selles stseenis on meeletut üksindust.