Kontserdi teine pool oli pühendatud Ernest Chaussoni Kontserdile D-duur op. 21, mille esitust võib pidada väga õnnestunuks. Solistide ja kvarteti vahekord oli heas tasakaalus; vahel kipub kvartett kahe solisti vahel liigselt tagaplaanile jääma, mille tõttu on teost parema kõlalise tasakaalu saavutamiseks esitatud ka kammerorkestriga (R. Capuçon). Ettekandest ei saanud pideva pinge demonstratsiooni, mida sageli ette tuleb ja mis väsitab, vaid jäeti ruumi ja aega teoses peituva ilu väljamängimisele. Oma osa meeldivas kõlapildis oli muidugi Ilja hästi diferentseeritud klaveripartiil – kui palju on selles loos pianistil teksti!

Esitus äratas mõtiskluse tempost kui väljendusvahendist ehk sellest, millisel määral on muutunud selle käsitlus  interpretatsioonis viimaste aastakümnetega. Carl Flesch ja Artur Schnabel on Brahmsi viiulisonaatide redaktsiooni varustanud soovitavate tempomuutustega, et muusikateksti eriilmelisust paremini esile tuua. Need tempolised kõikumised olid veel eelmise sajandi esimesel poolel suured. Soomlased on koostanud tabeleid Sibeliuse Viiulikontserdi finaali erinevate esituste kohta, kus 1930-1940ndate salvestustes (Jascha Heifetz, Ginette Neveu) tempod kõiguvad läbi osa umbes 40 löögi võrra, tänapäevasemate esituste (Christian Ferras, Leonidas Kavakos, Pekka Kuusisto) tempomuutused jäävad aga umbes kümne löögi vahemikku. Huvitavad tendentsid.

Kontsert möödus algusest lõpuni tõusvas joones, isegi lisapalaks esitatud Sicilienne (teine osa kontserdist) oli kordamisel veelgi paindlikum ja erksam.