Geniaalset teksti üha uuesti lugedes hakkas tekkima muusikaline vorm. Selle aluseks on vanavene znamennõi raspev (’märgilaul’). Arvan, et igasuguse vaimuliku ja kirikumuusika aluseks on gregoriaani koraal katoliku kirikus ja sellega väga sarnane znamennõi raspev õigeusukirikus. Nende helikeel kajastab kõige rohkem kiriku vaimu, palvemeeleolu. Teost seob läbiv sümboolika: kuna Deržavini poeemi igas osas peituvad Isa, Poeg ja Püha Vaim, siis olen kantaadis need sümboolsed rollid andnud solistidele: bass on Isa, alt või antud juhul kontratenor Poeg ja sopran Püha Vaim.

Kantaati kirjutades pidasin väga oluliseks, et Deržavini sügava poeemi sõnad jõuaksid kuulajaini. Kuna znamennõi raspev’i omapära on selles, et sõnad lauldakse lahti pikaks fraasiks, siis kannatab selle tõttu tihti tekst. Nii jõudsingi teost kirjutades mõtteni kasutada kantaadis lugejat, kes süvendab teose liturgilist meeleolu ja tekst muutub palju mõjusamaks, kui seda loeb hea näitleja. Ja kuna Deržavini poeem on tõlgitud paljudesse keeltesse, saab kantaatigi tänu lugejale esitada ükskõik millises neist keeltest. Poeemi on 1968. aastal eesti keelde tõlkinud kirikuteenistuja Eugen Ulk Kanadas. See tekst kõlabki esiettekandel: iga osa eel – kantaadis on nagu Deržavini poeemiski 11 osa – loeb näitleja Indrek Sammul ette vastava tekstilõigu. 

Kutsun oma loomingus alati üles tolerantsusele, kristlike konfessioonide vastastikusele mõistmisele ja koostööle. Kantaadiga tahtsin ühendada kõiki inimesi, mistõttu see ei olegi kitsalt õigeusklik, vaid sobilik kõikidele konfessioonidele. Nii võtsin meelega esituskoosseisu oreli, mis sümboliseerib ühist vaimu, sõltumata konfessioonist või rahvusest.