Festivaliga samaaegselt korraldatakse konkurssi – vaheldumisi Valgevene-sisest ja rahvusvahelist –, mis on tähtis hüppelaud eriti just oma loometeed alustavaile koreograafidele, seda nii meediakajastuse, nähtavuse kui ka konkursi rahalise preemia tõttu. Loomulikult on oluline ka võimalus suhelda, vaadata ja vaielda, üheskoos hingata ja higistada. Vitebski festival on koht, kus tantsu eelduseks on füüsiline treenitus ja laitmatu kehavaldamine, isegi kui liikumismustrid ei raba alati originaalsusega.

Just see keha ja liikumise austamine, mis on „eesti kaasaegses tantsus” hääbumas, on teinud Vitebski festivali Fine 5 üheks oluliseks mõttekaaslaseks – kohaks, kuhu minnakse kehvade teeolude ja olmetingimuste, piiriületuse vintsutuste ning organisatoorse kaose kiuste, sest seal on Fine 5 loomingulised otsingud austatud ja väärtustatud, ka siis, kui neid kõiges ei mõisteta. Nagu ka selleks, et täiel määral mõista Fine 5 lavastusi, tuleks kogeda Vitebski konkurssfestivali. See on koht, kus veel näeb loomingulist põlemist, indu väljendada ideid keha ja liikumise kaudu, kus on (ikka veel) au sees koreograafiline „käsitöö”, mis mitmel pool Lääne-Euroopas hakkab kaduma.

Nagu enamasti juhtub, on konkursi esimene voor ebaühtlane ja meenutab oma nooruslikus entusiasmis nii mõnigi kord meie „Koolitantsu”. Suurim vahe on ehk selles, et Vitebskisse sõitnud rühmituste esinejad on kõik hea kehalise ettevalmistusega ning isegi kui nende etteaste on mõttelt lihtsakoeline, siis on see valatud vabalt voogavate liikumiste vormi. Auhinnatud koreograafilised tööd, mille hulgas olid postkyliánlikule balletile lähenevad miniatuurid Kiievist, nüüdistantsu treeningsüsteemi buto’ga lõimiv jaapani duett ning leedu paari jõuline hip-hop’i kunstiline arendus, olid kehale paras proovikivi.

„Kaasaegse kunsti juures võlub mind selle vastuseis äri- ja edukultusele, mille sihiks on nautida paremat elu. … Kaasaegne kunstnik tahab olla inimkonna südametunnistus või sellele koputaja … ”

Aga vaadates üksteise järel teise vooru jõudnud koreograafilisi soveldusi – sageli kulunud teemal äratuntavates liikumismustrites, ent esitatud meisterlikult, suurepäraselt treenitud kaunite kehadega, mis näivad oma välise veatusega justkui esindavat tänapäevase maailma tehislikku, hästi pakendatud kaubaks muudetud ilu –, saab mõistetavaks lääne nüüdistantsufestivalide kuraatorite vaimustumine ideedest ja kontseptsioonidest, olgu need kui tahes tahumatus vormis. Ilmselt seostub koolitatud keha edu- ja rahamaailma jõusaalide ja iluoperatsioonidega, viimistletud liikumismustrid aga pelga meelelahutuslikkusega. Ja kui nende tagant ei aimu originaalset mõtet, võivadki toored ideed mõjuda värskete ja kosutavatena.

„Kaasaegne kunst põhineb sageli pelgalt ideel, piirdub visandiga. Temas on vähe tööd, sest „tühi töö” pole sellise kunsti tegijate silmis väärtus. Kaasaegne kunstnik tahab olla pigem mõtleja, filosoof visuaalis, mitte mõni nikerdaja-käsitööline.”

Seda, kui vähe on väärtustatud „tühi töö” ehk kehaline treenitus ja liikumismustrite viimistlus, näitas ilmekalt Renate Valme novembris esietendunud „Pung”, kus seltskond noori nime all Kompanii Nii vallatles endalt riidekihte maha koorides, rüseledes, tõugeldes ja kõndides, argiselt ja suvalises rütmis, laskmata end muusikalisest tapeedist häirida. Selles ligikaudu tunnises töös leidus omapäraseid mõtteid ja praegusele Eestile olulisi teemasid, ent need olid nagu paberilehele läbisegi visandatud mõtted, mitte aga nende läbitöötatud, ülemäärasest puhastatud vormistus essee, artikli või novellina.

Aga milleks näha vaeva „käsitööga”, tegelda keha väljendusrikkuse ja liikumismõtete arendamisega, kui saab ka ilma läbi? Juba õpingute päevil paistis Renate Keerd (nüüd Valme) silma nii originaalse mõtlemise ja sihikindlusega oma joone ajamisel kui ka nõrga distsipliini, puuduliku kehavaldamise ja huvi puudumisega kõige vastu, mis tema mõtteviisiga kokku ei kõlanud (hõlmates suuremat osa teiste, eriti varasemate perioodide või balletikoreograafide loomingut). Renate Valme on arendanud oma voorusi ja andnud vaba voli oma puudustele, seda ikka kriitikute ja kuraatorite toel, mille tulemusena paistab tema õpingutejärgne looming silma eredate, ent välja arendamata mõtte­välgatustega.

Ent see, mis võib mõjuda loomupärase ja värskena hilises teismeeas või kahekümnendate eluaastate alguses, on kümnend hiljem naeruväärne. Tahaks hüüda: oleks aeg sipupükstest välja ronida ja pampersitest loobuda; naljad, mis lasteaias on lahedad, on täiskasvanud inimeste esituses haledad. Seda on loomulikult raske teha, kui meid ümbritsev elu kutsub eri meediakanalite kaudu olema igavesed teismelised, kuid see on ju mainstream! Kui aastatuhande vahetusel oli lapselikul vallatlemisel ja tudenglikul tahumatusel isegi mingi koht kohaliku „kaasaegse tantsu” arengus, siis nüüdseks on see lootusetult aegunud, omamata ka vintage’i väärtust.

„On saabunud aeg, mil igaüks võib ilma õppimiseta haarata kaamera ja olla fotograaf või videokunstnik. Ka tooruses peitub oma võlu.”

Tooruses on tõepoolest oma võlu. Õppejõuna kogen seda iga-aastasel tantsutudengite vastuvõtul ja kaks korda aastas kompositsioonieksamitel, kus kohtab toorest annet ja eri tasemel koreograafilist mõtlemist. Nii et kes tahab kogeda võluvat toorust – tere tulemast meie kõrgkoolide tantsukompositsiooni eksamitele (eriti esmakursuslaste omale, nemad pole veel jõudnud oma liikumisideid kuigi palju viimistleda)! Kool on väärt koht toore ande arengu jälgimiseks, sest kool sunnib tudengeid oma ideedega tegelema ja neid arendama, pärast kooli tuleb loovisikul aga ise enda õpetajaks hakata. Toores anne on koolis omal kohal, laval tahaks kohata enamat.

„Kui jätta kõrvale diletandid, on traditsiooniline kunst vägagi professionaalne, eriti võrreldes kaasaegse kunstiga. Materjalipõhine kunst ei ole ilma professionaalsete oskusteta võimalikki, olgu siis tegemist maali, skulptuuri, graafika või tarbekunstiga. Ja kõik need konservatiivsed alad nõuavad palju õppimist, et kuskile jõuda, ja palju tööd, et miskit saavutada.”

Olgu tegemist tantsu, füüsilise teatri, näitlemise või pantomiimiga – kõik need nõuavad oskusi, eeldavad ideede edastamiseks keha valdamist. Ja keha valdamiseks on vaja distsipliini, süsteemset tööd, milleks omakorda on vaja teatud tingimusi. Selle nurga alt vaadatuna mõistan hästi pungi eesti „kaasaegse tantsu” maastikul: sellised lavastused ei vaja ettevalmistuseks avarat tantsusaali, vaid neid saab mõnuga harrastada ka oma elutoas; ei ole vaja treeningriideid, duširuumi ega garderoobi, sest higiseks end ei tee ja riideid vahetada pole vaja. Arvesse võttes praegusi võimalusi (täpsemalt – nende puudumist), on täiesti arusaadav, et kehatöö ning liikumismõtete arendamine ja viimistlemine on alla käinud.

„Nii on keisri uusi rõivaid üsna kerge kaasaegse kunsti näitusele üles riputada.”

Olin üsna üllatunud, et „Pung” tuli välja Sõltumatu Tantsu Ühenduse (STÜ) produtseerituna, siiani pidasin sellist tüüpi „kaasaegse etenduskunsti” toetajaks ja turgutajaks Teist Tantsu ja Kanuti gildi saali. Sai ju STÜ kunagi asutatud just liikumis- ja kehapõhise tantsu edendamiseks, Teise Tantsu tegevuse dubleerijana ei näe ma sellel organisatsioonil meie niigi ahtal kunstimaastikul suurt mõtet.

On mõtlemapanev, et kui Vitebski nüüdiskoreograafia päevade (konkursi ja festivali) eelistus hakkab üha enam lähenema hollywoodlikule esteetikale, milles annavad tooni eriefektidega vürtsitatud traditsioonilised teemad, tuunitud kehad ja viimistletud vorm ehk keisri rõivad on üha peenemad ja efektsemad, siis eesti kaasaegne koreograafia isegi ei räägi enam uutest rõivastest, vaid ongi alasti.

* Maarja Undusk, Tarbekunstniku mõtteid kaasaegse
st kunstist. Sirp 30. XI.