Praegu võime öelda, et ülikoolide piiritu kasv nii inimeste kui taristu osas oli sama utoopiline vaade kui poliitikas propageeritud ratsa rikkaks saamine. Aga aastatel 2005–2006 just niisugune vaade domineeris, ülikoolid pidasid oma ainsaks eesmärgiks edukust rahvusvahelises konkurentsis, majanduslikke märksõnu, nagu teenus ja selle pakkumine, toodang ja tootmismahu kasv, omatulu, tasuline õpe, rahvusvahelistumine, kauplemine intellektuaalse omandiga jne. Tootmiseks vajati tootmispinda ning et laieneda ihkaval Tallinna ülikoolil oli seda (ühe üliõpilase või õppejõu kohta) konkurentidest vähem, siis mis oleks olnud loogilisem ehitusotsusest. Tegutseda tuli loomulikult kiiresti ning kogu raha eest, sest ehitushinnad kasvasid niikuinii kohutavas tempos. Siin tõttaski appi Euroopa Liit, akadeemilise ehituse jaoks ei olnud ühiskassa kitsi jagama. Asi pidi õnnelikult tipnema matemaatika ja loodusteaduste hoone valmimisega. Ja tipneski, aga kas ka õnnelikult?
Globaalse majandusliku kitsikuse tõukel on Astra maja pika ehitusperioodi jooksul Eesti riik korrigeerinud ka oma kõrghariduspoliitikat. Minister Jaak Aaviksoo kirjutas hiljuti Sirbis (16. XI, Kõrgharidusreform hakkab ülikoolidesse jõudma): „ … räägime sel sügisel läbi ülikoolide ja rakenduskõrgkoolidega vastutusvaldkondade jaotuse üle. See on tähtsaim samm konkurentsivõimelisema kõrghariduskorralduse poole liikumisel. Vastutusvaldkond ei tähenda privileegi, vaid kohustust kindlustada sel alal parim võimalik kvaliteet, vajaduse korral ka koostöös teiste ülikoolidega nii kodus kui ka piiri taga. Toetame jätkuvalt ka ülikoolide tegevust väljaspool vastutusvaldkondi, kuid seda tuleb teha arusaadavas tasakaalus ülikooli vastutusvaldkondade ja arenguprioriteetidega. Just suutlikkus panustada oma tugevustesse ja tunnistada oma nõrkusi määrab eelseisvatel aastatel meie kõrgkoolide konkurentsivõime. Ja mitte ainult Eestis.”
Et kõigile uus poliitika ühtviisi mokkamööda pole, kinnitab näiteks professor Mati Heidmetsa reaktsioon reformile Eesti Päevalehes (7. XII, Sada väikest monopoli). Heidmets ennustab: „Siit loen ma välja selge tagamõtte: tuleb lõpetada nn riigisisene dubleerimine, taastada olukord, mis valitses minu ülikooliajal, kui enamikus õppesuundades on Eestis üks pakkuja ja üks vastutaja.” Kohaldades seda mõtet Tallinna ülikooli matemaatika ja loodusteaduste õppehoonele peab küsima: kas üldse ja kui, siis millist lootust võiks olla just Tallinna ülikoolil saada antud teadusvaldkondade eest vastutajaks, kui elupõlved on need olnud just Tartu ülikooli pea monopoolsed tegevusalad, millel isegi õpetajakoolitus suudeti läbi okupatsiooniaja põhiliselt endale hoida? Vastus on, et lootus on olematu. Ent ometi on vähemasti Astra hoone laborite osa just sihtotstarbeliselt loodusteadlastele rajatud.
Esimeses etapis toimub nüüd loodusteadlaste ja neile katust andvate ülikoolide omavaheline võitlus, mis parima õnne korral päädib segase kompromissiga, et kõigile natuke ja teeseldud ühisprojektide kaupa. Paralleelselt peaks aga uue hoone uhked omanikud kohe asuma ette valmistama tagavaraplaani, mis pakuks välja hoonele uusi kasutusvõimalusi ajaks, mil riigi kõrghariduspoliitika loodusteadusi pealinnas enam ette nägema ei hakka.