Kõigepealt rõõmustati sünnipäevakülalisi Mozarti 3. viiulikontserdi väga põneva esitusega. Soleeris orkestrile ja Eesti publikule juba tuttav Sergei Dogadin, kes esimest korda mängis sama orkestriga 1999. aastal Mendelssohni viiulikontserti, olles siis vaid üheteistkümneaastane. Dogadini Mozart oli fantastiline kuulamiskogemus. Olgem ausad, Mozarti 3. viiulikontserti noore solisti esituses kuulama minnes väga suuri üllatusi ei oota. Pigem on sel puhul tavaliselt imetluse all solisti värske muusikatunnetus ja temperament. Dogadinil värskusest ja temperamendist puudu ei jää, kuid sinna lisandub veel maitsekas, fantaasiarikas ja ühtaegu ka delikaatne, traditsioone tundev interpretatsioon. Fantaasiarikkus avaldus eelkõige väga väikestes, kuid siiski eredalt välja mängitud nüanssides. Näiteks Rondo refrääniosade korduste erinevused dünaamika-, tämbri- (kuulda oli isegi poco sul ponticello) ja ka karakterimuudatustega, samuti julge agoogika. Värskendav oli kuulda Adagio’t natuke liikuvamas tempos, kui seda tihtipeale mängitakse, säilitades adagio karakteri, kuid lisades kogu teisele osale õhulisust ja kergust. Orkester tuli Tali juhatusel kammermuusikaalti solisti initsiatiiviga väga hästi kaasa ning suutis isegi Dogadini ebamaiselt pehme kõlaga piano’dele samaväärselt reageerida.

Mahleri Viies sümfoonia mõjus natuke liiga sünnipäevahõnguliselt. Jäi mulje, nagu soovitaks sünnipäevakülalistele näidata pigem teose helgemat poolt. Dramaatilised osad (teine osa Stürmisch bewegt, osa Plötzlich schneller) olid küll tempode ja kõlajõu poolest veenvamad, aga ka seal oleks tahtnud palju rohkem kuulda mahlerlikke nüansse – keelpillide glissando’sid (kuigi neid on selles sümfoonias vähe), tugevaid eellööke, veel eredamaid crescendo’sid sforzato’sse, diminuendo’sid. Eriti lüürilisematel lõikudel on oht nüansside nappimisel väga ühetasandiliseks, lihtsalt ilusaks jääda. Samuti oli muidu tehniliselt hästi esitatud Skertso’s puudu mängulisest viinivalsilikust õhkutõstvast artikulatsioonist ja agoogikast. Leinamarsi trompetisoolo (Indrek Vau) võlus oma puhta kõlaga, kuigi ka seal, päris osa alguses oleks soovinud veel ekstreemsemat lähtumist helilooja ääremärkustest, mille kohaselt peaks trompet imiteerima sõjafanfaari.

Projektipõhist koosseisu kuulates tekib alati huvi, kas selline orkester üldse kunagi kas või mingilgi määral oma isikupärase kõla saavutaks. Hea orkestri esitustraditsioonid, ettekujutus kõlast, artikulatsioonist, koosmängust ja kõigest sinna juurde kuuluvast võib kujuneda isegi iga päev koos mängides aastakümneid. Samal ajal on kahtlemata tänuväärne, et selline värvikas rahvusvaheline koosseis paar korda aastas just Tallinnas kokku tuleb ja toob hoopis mitmekesisemaid musitseerimistraditsioone meie publikuni.