Eesti muusikakoolide liidu juhatuse esimees Urvi Haasma tõi ettekandes välja vägagi murettegeva numbri: muusikakoolides töötavate õpetajate vanuselise koosseisu tõttu oleks uusi õpetajaid vaja algastme muusikakoolides kõikide erialade peale kokku üle tuhande. Muidugi võib eeldada, et suurem osa pedagooge jääb mõneks ajaks tööle ka väljateenitud pensionipõlve saabudes, kuid probleemi see ei lahenda. Mõnel erialal jääb valupunktiks ka pedagoogide endi kesine professionaalne ettevalmistus, mis jätab negatiivse jälje töösse õpilastega. Endiselt on olulisim küsimus, millega motiveerida õpilast mängima, aga säilitada seejuures pillimänguline nõudlikkus. Kõigist ei saagi tulla professionaale, aga kasvatame ju ka kuulajaid. Paljudes väiksemates koolides õpetab ühte pilli vaid üks õpetaja, mis on määranud ta omamoodi isolatsiooni. Kui kaob aga soov aktiivselt edasi areneda, võib tagajärjeks olla kapseldumine oma kooli maailma. Taaselustamist vajab baastäienduskoolituse süsteem, mida praktiseeriti lühema perioodi jooksul aastakümneid tagasi, kui Eesti (laste)muusikakoolid olid mentorluse korras jaotatud keskastme muusikakoolide ja muusikakõrgkooli vahel.
Pillimängu õppimine on pikk protsess, seda ei omandata paari kuuga. Ka õpetajaks ei saada hetkega. EMTA interpretatsioonipedagoogika instituudi juhataja prof Tõnu Reimann rõhutas klassikalise pillimänguhariduse konservatiivsust, järjepidevust ja etapilisust ning tegi ülevaate instituudi töö põhitahkudest ja lõpetajate arvust. Instituut valmistab ette interpretatsioonipedagoogika õppekaval tulevasi pillimängupedagooge ning pakub pedagoogiliste ainete tsüklit ka muusikainterpretatsiooni õppekaval õppijaile. Magistriõppes lisanduvad bakalaureuse astmes lõpetanutele veel õppurid nn teiselt ringilt, mil oma haridustee viivad lõpusirgele mitmedki praegu juba aktiivselt tegutsevad õpetajad. Õpetajatööle siirdub ka osa interpretatsioonieriala lõpetanuid, kellel on eelnevalt läbitud vajalikus mahus õpetajakoolitus interpretatsioonipedagoogika instituudi õppekavast.
TLÜ kunstide instituudi muusika osakonna juhataja prof Tiina Selke tutvustas oma instituudi tööd, mille põhirõhk on koolide muusikaõpetajate ettevalmistamisel. Selle tugevaks pooleks pidas ta kasvatusteaduste osa, mis ei meelita ligi mitte ainult tavagümnaasiumi lõpetajaid vaid ka keskastme muusikakoolide lõpetajaid. Neile mõeldes pakub TLÜ neljal semestril ka korralikku instrumentaalset ettevalmistust, mis omakorda annab lõpetajaile võimaluse anda algastme muusikakoolides ka erialatunde.
TÜ VKA haldusdirektor ja Viljandi MK direktor Tonio Tamra tutvustas 2009. aasta uuringut kõrgkoolilõpetajate erialasele tööle suundumise kohta. Kuigi valim oli suhteliselt väike, võib täheldada, et muusika-, sh instrumendiõpetajate töölesuundumise protsent on hea. Valupunktina nimetas Tamra maakohtades õpetajana töötamisega lisanduvat sõidukulu. VKA tugevuseks nimetas Tamra jazzi-, pärimusmuusika ja orkestriosakonna tööd. Klassikalise instrumentaalse tipptaseme saavutamisele kool ei pretendeeri.
Mitmetes lühemates sõnavõttudes (EMTA koolimuusika instituudi juhataja dots Kristi Kiilu, G. Otsa nimelise MK tšelloõpetaja Lembi Mets, Rootsis õppiv pärimusmuusika magistrant Maarja Nuudi ja EMTA prof Olavi Kasemaa) jäid tähtsana kõlama nii algõpetuse kvaliteet kui sellega seonduvad erialaspetsiifilised probleemid.
Sõnavõttudes sedastati, et muusikakoolide püsimajäämiseks tuleb üle vaadata huvikoolide visioonid ja koolide eesmärgist lähtuvalt ka nende õppekavad, alustada õpetajate täienduskoolitusega ja stimuleerida loomeliite seda toetama.
Ümarlauas kõneldust tegi kokkuvõtte EMTA prorektor, prof Margus Pärtlas, kellele esitasin mõne lisaküsimuse.
Ümarlauas kõneldi korduvalt Eesti muusikakoolide pilliõpetajate andmebaasi loomisest. Milleks seda vaja on?
Margus Pärtlas: Informatsioon meie õpetajate kohta on väga lünklik. Muusikahariduse paremaks juhtimiseks ja arengu kavandamiseks – nii terve riigi, mõne regiooni kui ka kooli tasandil – oleks tarvis teada, kui palju meil üldse on tegutsevaid pilliõpetajaid, mis pille nad õpetavad, milline on nende vanus, töökoormus ja haridustase. Andmebaasist oleks kasu ka praegustel ja tulevastel õpetajatel, näiteks saaks selle abil konkreetsele sihtrühmale edastada koolitusinfot, tööpakkumisi jms. Loomulikult ei lahenda andmebaas ise meie muusikahariduse ees seisvaid probleeme, kuid see võiks olla hea töövahend info kogumiseks ja vahendamiseks. Andmebaasi loomist on juba pikka aega kavandanud Eesti Muusikakoolide Liit, kuid sellest on huvitatud ka EMTA. Loodetavasti saab see lähiajal ühiste jõududega tehtud. Andmete sisestamine jääb praeguse visiooni kohaselt õpetajate endi peale, mistõttu sõltub ettevõtmise edukus paljuski nende kaasatulekust.
Milliseid võimalusi näeb EMTA muusikakoolide võrgu varustamiseks professionaalsete pilliõpetajatega mõne aasta pärast, mil mõnel alal on oodata eriti suurt põuda?
Pilliõpetajate ettevalmistamine Eesti muusikakoolidele on ja jääb EMTA üheks missiooniks, vaid jazz- ja pärimusmuusika erialal jagame seda vastutust Viljandi kultuuriakadeemiaga. Ütlen aga otse, et vastuvõtu suurendamist instrumentaal- ja instrumentaalpedagoogika erialale EMTA ei kavanda, sest seda ei võimalda ei riigi tegevustoetus ega meie käsutuses ruumid. Tegelikult poleks kusagilt võtta ka piisava ettevalmistusega üliõpilaskandidaate, sest vastuvõtulatti allapoole lasta ei tahaks. Seetõttu prognoosin pigem vastuvõtu väikest langust (lähiaastatel väheneb ju märgatavalt gümnaasiumilõpetajate arv) ning suuremat tähelepanu õppe kaasajastamisele ja kvaliteedile. Arvan, et õppijaid ja ka lõpetajaid on EMTAs praegu tegelikult piisavalt: näiteks sel aastal lõpetas meie magistriõppe 44 instrumentalisti ja pilliõpetajat. Tõsi, veerand neist olid välismaalased, kes tõenäoliselt ei lähe Eesti muusikakoolidesse tööle, kuid enamik 33st koduüliõpilasest läbis õpingute ajal ka pedagoogilise koolituse ja on potentsiaalne järelkasv tegutsevatele õpetajatele. Nii et tähelepanu tuleb koondada sellele, kuidas see potentsiaal realiseeruks ehk kuidas meie noored muusikud muusikakoolidesse jõuaks – eeskätt neisse, mis Tallinnast ja Harjumaalt kaugemal, sest pealinnas ja sellest umbes 80 kilomeetri raadiuses ju õpetajate põuda pole.
Kuidas EMTA näeb oma osa õpetajate täienduskoolituse (õigemini mentorluse) taaselustamisel, eeskujuks aastatetagune tava, kui meie (laste)muusikakoolid olid mentorluse korras keskastme muusikakoolide ja muusikakõrgkooli vahel ära jaotatud?
Idee on õige, kuid seda on palju raskem teostada kui omal ajal, kuna meie muusikakoolide võrk on palju killustunum ning muusikakoolide staatus ja roll tolle ajaga võrreldes muutunud. Kindlasti ei saa sellist mentorlust tänapäeval enam korraldada ülalt alla ja n-ö käsu korras. Vaja on luua süsteem, mis motiveerib muusikakoole nii omavahel kui ka kõrgemate haridusastmetega rohkem koostööd tegema, saatma oma õpilasi regionaalsetele ja üleriigilistele konkurssidele ning suunama parimaid professionaalse muusiku teele. Mentorlus peaks olema üks osa sellest motivatsioonisüsteemist. Hea tahte kõrval on selle teostamiseks aga tarvis ka raha. Tean, et muusikakoolide liit ja muusikanõukogu juures tegutsenud muusikahariduse töörühm on oma ettepanekud esitanud nii kultuuriministrile kui ka haridus- ja teadusministrile. Igal juhul on teema päevakorral ja lahendusi otsitakse.
Millist pillimänguõpetajat meil siis ikkagi vaja on?
Head, see tähendab ise pilli valdavat, oma ametit armastavat, õpilast inspireerivat, laia silmaringiga, oma erialal toimuvaga kursis olevat. Õpetajat, kes saab hakkama nii „tavalise”, hariduslike erivajadustega („probleemse”
) lapse kui ka väga andeka lapsega. Kas see õpetaja on klassikalise, jazzmuusika või pärimusmuusika taustaga, peab ta oma missiooniks rohkem laste huvitegevust või tulevaste professionaalide koolitust – need on juba teisejärgulisemad küsimused. Tuleviku Eesti muusikakoolis on kindlasti koos erinevad muusikastiilid ning EMTA ja professionaalsete muusikaorganisatsioonide huvi on säilitada selline huvikoolide võrk, kust tuleks ka edaspidi meie orkestritele jt professionaalse muusika institutsioonidele järelkasvu. Loomulikult ei kasva eelkirjeldatud ideaalset õpetajat igaühest, kuid see on eesmärk, mille poole peaksid püüdlema kõik meie muusikaelu osalised. See aga, et noorel inimesel üldse tekiks soov valida pilliõpetaja elukutse, sõltub tema enda kutsumuse kõrval ka ühiskonna hoiakutest ja – pole midagi parata –palgast. Nagu teame, saavad aga õpetajat motiveerivat palka Eestis maksta vaid vähesed muusikakoolid. Nii et küsimuse võib pöörata ka teistpidi: kui palju (häid) pilliõpetajaid me jaksame tulevikus üleval pidada?