2011. aastal on Euroopa parlament avaldanud uuringu selle kohta, milliseks võivad kujuneda kildagaasi ammutamise keskkonna- ja tervisemõjud („Impacts of shale gas and shale oil extraction on the environment and on human health”). Tegemist ei ole sugugi ohutu tegevusega ja seda ärevamaks teeb ka tänasel „Teaduse” küljel Alvar Soesoo vihje, et juba tuntakse huvi võimaliku siinse kildagaasi ammutamise vastu.

Kui vaadata kirge, millega nii Eesti Energia kui VKG püüavad põlevkivist mootorikütuseid toota, on kildagaasi puhul tegemist samasuguse ahvatlusega. Sealtsamast lombi tagant on teada, et osas leiukohtades on kildagaasis etaanisisaldus märkimisväärne ja sellest vedelkütuste valmistamine on kindlasti lihtsam ülesanne kui toota mootorikütuseid aromaatsete ühendite rohkest põlevkiviõlist.

Kuigi kildagaas näib Euroopa, USA ja Lähis-Ida vahelisi pingeid leevendavat, on uus kütusevoog tekitamas esialgu kaubanduslikke ja tehnoloogilisi pingeid Euroopas ja Euroopa suhetes üle Atlandi. Siinkohal tasub hea sõnaga meenutada hoopis Euroopa Liidule antud Nobeli rahupreemiat ja Euroopa Liidu stardipauku Terase ja Söe Liiduna, mis seadis energia- ja tooraineküsimused rahuliku koosolemise alusena esmatähtsaks. Need küsimused on olulised tänapäevani. Seda enam vajab tähelepanu Euroopa Liidu selge hoiak suurendada kütusevabade ja taastuva loomuga energiaallikate osakaalu, toimida energiaga arukamalt ringi käies.

2020. aastani pikendust saanud Kyoto leppe puhul tuleb küsida, kas Kyoto kasvuhoonegaaside vähendamise lepe on ikka ainult kliimalepe või on tegemist ka ulatusliku liikumisega maailmarahu suunas, kus loodusvarad rahvaid nii palju tülli ajama ei pea.