http://www.visitvoru.ee/ Jaak Nilsson
Viimastel kümnenditel on võru kõne- ja kirjakeel aktiivset tähelepanu pälvinud nii lingvistide kui ka mittelingvistide seas, seda nii Võrumaa-siseselt kui ka väljaspool Võrumaad. Muu hulgas on arutletud selle üle, kas võru keel jääb püsima, kas sellele keelekujule oleks vaja anda iseseisva keele staatus, kas tegemist on pigem keele või murdega jne. Lisaks teoreetilistele aruteludele on uuritud ka võrukeste endi sellekohaseid arvamusi.
Üks selline ühe küla olukorral põhinev uurimus on tehtud Ida-Võrumaal 1990. aastate esimesel poolel. Selles külas on üheksa majapidamist, keeleainest koguti küla kõigilt elanikelt (vanim 95aastane ja noorim 11aastane). 2006. aasta suve kordusuuringu eesmärk oli lindistada samu keelejuhte, keda oli küsitletud 1990ndatel (kohati ei olnud see võimalik, sest vanemast põlvkonnast oli pool juba surnud). Ligi kümneaastane vahe materjali kogumisel lubab uurida külaelanike keelekasutuse muutumist reaalajas, samuti jälgida, kas külaelanike keelehoiakutes on toimunud mingisugune nihe. Langeb ju esimene lindistusperiood võru liikumise algusaastatesse, teise etapi lindistamise ajaks on aga nn võru propaganda kestnud juba peaaegu 20 aastat.
1990ndatel tehtud lindistuste järgi rääkis vanem põlvkond küll kõige järjekindlamalt võru keelt, kuid oli selle säilimise osas üsnagi kahtleval seisukohal. Põhjusena toodi välja näiteks lapsevanemad, kes on küll ise võrukeelsed, aga oma lastega räägivad eesti keeles (no kost tuu lats iks võro kiilt opp, ku kotoh ei kõnõlda), või siis noored inimesed, kes on ära linna läinud ega kasuta seal võru keelt. Seevastu keskmise ja noorema põlvkonna inimesed olid oma hoiakutelt palju optimistlikumad. Ühtlasi iseloomustas neid ka palju teadvustatum keelekasutus: võrukeelsete inimestega rääkides kasutati võru keelt ja eestikeelsetega eesti keelt. Samuti lahknesid vanema ja kahe noorema põlvkonna inimeste arvamused võru kirjakeele osas. Vanem põlvkond pidas võrukeelse kirjanduse lugemist üsnagi raskeks, keskealiste ja nooremate inimeste vastustest aga selgus, et erilisi probleeme see neile ei tekita.
Millised olid aga samade inimeste keelehoiakud 2006. aastal? Võru keele säilimisse usuti jätkuvalt. Vanema põlvkonna keelehoiakud olid positiivsemaks muutunud. Paljud neist rõhutasid, et nende lapselapsed ja sugulaste lapsed (keda mh ka 1990ndatel lindistati ja kes toona olid kõigest kooliõpilased) räägivad jätkuvalt võru keelt. Noored on küll enamasti oma kodukülast lahkunud, kuid töötavad ja elavad ajaloolisel Võrumaal (Võru ja Põlva maakonnas) ning suhtlevad töökaaslaste ja oma perega võru keeles.
Ainus, mida negatiivse poole pealt välja toodi, on Uma Lehe keelekasutus. Võru kirjaviisi kohta öeldi, et see on paremaks läinud, ei olõ inämb nuid imelikke tähti seen, ometi rõhutasid paljud vanema ja keskmise põlvkonna inimesed, et väega pallo om seto sõnno seen, mi puul niimuudu ei kõnõlda. Setupäraseks peetaksegi just sõnavara. Aga nagu tõdes üks keskmise põlvkonna meesterahvas, teeb võrukeelse kirjapildi lugemise raskeks lihtsalt harjumatus (kõnõlgu nä tallõ kiräviisi kotsilõ, mis nä tahtva, tegeligult ei olõ hädä üldse kiräviisin, mi lihtsalt ei olõ harinu lugõma võro keeli). Kuigi võrukeelset ajalehte loevad kõik külaelanikud, on võrukeelse ilukirjanduse lugejate arv kesine. Põhjusena toodi välja ajapuudus – mitmedki neist on suuremal või vähemal määral seotud maaharimise ja loomadega –, aga ka huvi puudumine uuema aja kirjanduse vastu.
Kui 1990ndate alguses kuulasid sama küla elanikud võrukeelseid raadiosaateid üsna meelsasti, siis 2006. aastal väitsid nad end hea meelega jälgivat võrukeelseid telesaateid. Seejuures tõsteti esile nii saadete teemasid kui ka võrukeelsust (hää om kaia midägi uman keelen). 1990ndate lindistused näitasid, et alati ei peeta raadiosaadete keelekasutust just kõige paremaks, 2006. aasta materjalist selgus, et telesaadetes kõneldav võru keel enam kriitikaalune ei ole.
Külaelanike kriitikameel avaldus ka oma naabrite keelekasutuse puhul. Kuigi põhisuhtlus on selles külas võrukeelne, rõhutati siiski ka seda, et mõnel külaelanikul on võru keel segunenud eesti keelega (täl tulõ väega pallo naid kiräkeelitsit sõnno jutu sisse). Selliseid nn nõrgemaid lülisid iseloomustab vahepealne nõrgem seotus kohaliku külaeluga: neil on kõrgem haridus, seega on nad pikemat aega kodukülast ära olnud ja tihtipeale pärast ülikooli lõppu mitu aastat Põhja-Eestis töötanud (tä om sääl pääliinah koolih käünü, tuu om tä keele är tsurknu).
Kõnealust küla võib pidada küllaltki stabiilse struktuuriga võrgustikuks. Pidevat võru keele kasutust igapäevaelus ongi kindlasti toetanud külaelanike tihedad sidemed, seda nii pere, sugulaste ja sõprade vahel kui ka ühiskondlikul tasandil (töö, huviringid, organisatsioonid jms). Enne kohaliku sovhoosi lagunemist olid need suhtlustasandid tihti omavahel põimunud, s.t sugulased/sõbrad olid samaaegselt ka töökaaslased. Enne 2006. aastat käisid küla naised ka käsitööringis ja korraldasid kohviõhtuid. Mitmed perekonnad on seal omavahel sugulussidemetes ning kuna tegemist on kompaktse külaga (talud jäävad üksteisest umbes 500 meetri kaugusele), siis on ka naabritevaheline läbikäimine üsna igapäevane. Kõik külaelanikud on muidugi paratamatult kakskeelsed. Nende võru keele säilimisele on kindlasti kaasa aidanud tugivõrgustiku olemasolu: perekeskne võru keele kasutamine, võru keelt rääkivad sõbrad, naabrid ja töökaaslased. Kõik see kokku soosib ühe väikese keele ellujäämist.
* Artiklis käsitletud küla nime ei ole meelega avalikustatud, kuna tekst sisaldab inimeste isiklikke andmeid. Samal põhjusel puuduvad ka viited teistele uurimustele sama küla kohta.