Tõesti, meie koorijuhtide ja muusikaõpetajate haridus on suunatud võimalikult universaalse spetsialisti koolitamisele. Siit aga algavad rööbiti selle eriala tugevustega ka nõrkused, mis joonistusid enim välja arutelul „Räägivad koorijuhid”. Peeter Perens tegi koorijuhi profiili sõnastamises ettepaneku kontsentreerida kasvatamisel tähelepanu heale muusikaõpetajale, kes oskab juhatada ka koori ja orkestrit. Just see tagab, et meil on kooride ette panna häid ja motiveeritud inimesi ka kahe- ja kolmekümne aasta pärast. Teine pool tema mõttest puudutas harrastuskooride (mis tahes kooriliigis ja juriidilises vormis) dirigentide tasustamist. Eks ikka tõusu poole. EMTA koorijuhtimise tudeng Ksenja Krabova avaldas imestust tõsiasja üle, et sellisel konverentsil peaaegu et puuduvad temavanused noored koorijuhid, kuigi akadeemilise hariduse puudusena tõi ta välja just vähese ettevalmistuse n-ö kultuurikorralduses, millest räägiti ja mille kohta head nõu anti mitmes esinemises. Võiks öelda, et siin on selge vastuolu Aivar Mäe välja joonistatud koorijuhi kui polüfunktsionaalse spetsialisti ning tänapäevase interpretatsioonile ja repertuaarile keskendunud kooridirigendi ettevalmistuse vahel. Risto Joost, kelle karjääri kuuluvad juba nii rahvusooperi koormeistri amet kui koostöö Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, alustas oma mõtet punktist, et tänapäeval on koorijuht inimene, kes juhib koori, kuid kes ei pruugi enam olla lõpetanud vastaval erialal. Seega puudub erialal selge profiil. Need, kes lõpetanud koorijuhtimise eriala, võiksid eeldada, et värske spetsialist saab tööd kutseliste „instrumentide” ehk meie nelja professionaalse koori juures, aga nii enamjaolt ju ei lähe. Joost peab vajalikuks koorijuhtimise selgelt spetsialiseeritumat õpet, millega saaks minna Euroopa tippkollektiivide ette.
KÜ praegune esimees Veronika Portsmuth toetas mõtet, et professionaalse või harrastuskoori juurde minevate dirigentide ettevalmistus peab erinema juba akadeemia päevil. Ene Üleoja tuletas meelde arutlusringi konteksti sobivat vana tarkust, et keegi ei saa kedagi dirigendiks õpetada, küll aga saab panna mõtlema selle peale, mida teha ja kuidas ennast arendada. Emeriitprofessor pani südamele, et ka kõige väiksem külakoor vajab enda ette suurepärast professionaali: professionaalsus ei kajastu mitte ainult selles, missuguse kollektiiviga dirigent töötab, vaid tähendab oskusi töötada igal tasemel lauljatega tulemuslikult. Harrastuskollektiivi puhul on see töö inimesega, seega oluline meie rahvuskultuuri säilitamisel. Selliste kooride juhtide ettevalmistamisel tuleb eelkõige anda neile noortele inimestele oskus näha kogu valdkonna maastikku kui tervikut.
Eesti kooride suur sõber René Eespere oli teinud huvitavat statistikat. Kuigi koorid kahjuks palju ei praktiseeri pikaajalist koostööd heliloojaga, on viimase 20 aasta jooksul Eesti Muusika Infokeskuse andmetel loodud 804 a cappella teost, instrumendi saatega kooriteoseid 321 ja sümfooniaorkestriga 136. Professor Eespere pani südamele, et koorid ja koorijuhid peaksid olema ise aktiivsed heliloomingu kohta infot hankima, tegema konkreetseid ettepanekuid ja, mis seal salata, leidma ka rahastajad. Just professionaalsetele kooridele mõeldud helitööd annavad meie koorimuusikale näo ja kvaliteedi.
Arutelule eelnenud Ants Sootsi mitmete laulupeoprotsessist pärit statistiliste andmetega illustreeritud pikemast esinemisest jäi kõlama küsimus: kes on koorijuht täna, kas teenuse osutaja või loovisik, kes tööle asudes vastutab oma koori kaudu rahvuskultuuri eest? Kas koori näo ja vaimsuse taga on koorijuht või püstitab koor ise endale eesmärgid ja tegevusplaani ning palkab selle täitmiseks dirigendi? Suhtumise kaudu tuleb ka suhtumine kogu rahvuskultuuri püsimisse.
Keskmiselt lõpetab EMTA koorijuhtimise erialal kolm koorijuhti aastas, mida polegi väga vähe. Kõrgharidusega koorijuhte tegutseb praegu meie kooride juures kokku 517. Soots leidis, et kui koorijuht on rahvuskultuuri kujundaja ja hoidja, siis see arv selgelt ei rahulda. Koorijuhtide vanuseline struktuur näitas, et otsest paanikat noorte koorijuhtide kadumise pärast küll veel pole, sest alla 50seid koorijuhte on üle 2/3. Küll aga muutub pilt, kui vaatame eraldi maakondi: siin on kõrgharidusega ja nooremate koorijuhtide osakaal tugevalt Tallinna, Harjumaa ja Tartu linna poole kaldu. On maakondi (nt Tartu-, Pärnu- ja Viljandimaa), kus noored haritud koorijuhid on üksiknähtus.
Professor Soots tõi välja ka koorijuhtide tasu küsimuse: ametliku statistika alusel saab vaid veerand dirigentidest koormusele vastavat tasu. Ta oli seisukohal, et meie kontsertkooride dirigentide tasu peaks küündima pooleni riigi keskmisest palgast.
Ants Soots võttiski minu meelest kõige täpsemalt kokku kogu päeva mõtted: päev-päevalt on järjest olulisem sisu ja pakendi ühtsus. Kui on panustatud rohkem sisusse, siis on ka, mida pakendada. Meie ajal on sageli pakendaja võimuses lüüa pakile tempel „parim enne möödas”, seepärast peame hoolitsema pakendatu igavikulisuse eest.