Esmaspäeval, 03.12.2012 kell 17.00 avab ANDRES TALI (1956) Draakoni galeriis isikunäituse „Mu süda põleb igavesti! (visandeid St. Rita teemal)“. Näitus jääb avatuks 15. detsembrini 2012.
 
Andres Tali on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia) 1980. aastal graafika erialal. Tali on olnud aastaid vabakutseline kunstnik ja raamatukujundaja ning on töötanud kirjastuse „Eesti Raamat“ kunstilise toimetajana, reklaamibüroos „Karlson & Ko“, samuti Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna, meedia teaduskonna dekaanina ja akadeemilise prorektorina. Hetkel töötab ta Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna dekaanina. Tali on aastate jooksul pälvinud mitmeid preemiaid Tallinna Graafikatriennaalil, Eesti Kultuurkapitalilt ja aastal 2006. auhinnati teda Balti Assamblee kunstipreemiaga. Tali osaleb näitustegevuses alates 1980. aastate algusest ja on Eesti Vabagraafikute Ühenduse, Eesti Kujundusgraafikute Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liige.
 
Tallinna Kunstihoones 2011. aastal toimunud isikunäitusel „Exit (Mittelineaarne narratiiv)“ lõpetas Andres Tali enda sõnul mahuka etapi loomingus, eksponeerides lisaks uudisloomingule ka 2003-2004. aastal valminud seeriat „Iha ja igatsuse instrumendid“, 2009. aastal valminud liberaalse turumajandusega kaasnevat absurdsust käsitlevat seeriat „Das Kapital. Kritik der politischen Ökonomie“ ja 2010. aastal valminud kommunikatsiooniprobleeme käsitlevat seeriat „Nähtamatu mees“. Eelkõige tähendas muutus ja etapi lõppemine Tali loomingus alates 2006. aasta Vaal galerii näitusest „11 stilli“ läbivalt figureerinud marionetliku, andrestalilikke visuaalseid tunnuseid omava, kuid ideeliselt anonüümse ja üldistava enesekuvandiga peategelase taandumist määramata ajaks eesriide taha. Nii nagu varasemas loomes, kasutab Tali ka avatava näituse teostes sümbolistlikku, davidlynchilikku krüptilist kujundikeelt, manipuleerides vaataja emotsioonidega läbi lõputult korduvate tegevuste ja kujundite. Tali paiskab pahaaimamatu näituse külastaja katkevate lausete rägastikku, kus visandlikus ja lõpetamatus on halastamatult kalkuleeritud ning läbimõeldult ebamugav, ning kõige taustal võib aimata purunevate illusioonide kergendusohkeid.
 
… Samal päeval peale ristimist märkas perekond valgete mesilaste sülemit lendlemas hälli kohal, kus ta magas. Mesilased sisenesid rahulikult tema suhu ja väljusid sealt uuesti tegemata talle kahju või valu. Muretsemise asemel jälgis perekond seda vaatepilti kui nõiutuna …
 
… On the day after her baptism, her family noticed a swarm of white bees flying around her as she slept in her crib. However, the bees peacefully entered and exited her mouth without causing her any harm or injury. Instead of being alarmed for her safety, her family was mystified by this sight …
 
                           Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Rita_of_Cascia
 
Tragöödia on inimkannatustete kujutamisel  põhinev etenduse  vorm, mis vaatamisel tekitab katarsise või meelehea tunde. Kuigi paljud kultuurid on loonud selliseid kaksitisi tundeid tekitavaid  vaatemänguvorme, siis tragöödiat kui mõistet seostatakse sageli just sellise, spetsiifilise Lääne tsivilisatsiooni enesemääratluses ainulaadset  ja olulist ajaloolist osa mänginud, vaatemänguga.
 
Tragedy  is a form of drama based on human suffering that invokes in its audience an accompanying catharsis or pleasure in the viewing.  While many cultures have developed forms that provoke this paradoxical response, the term tragedy often refers to a specific tradition of drama that has played a unique and important role historically in the self-definition of Western civilization. 
 
                                  Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Tragedy
 
Andres Tali:
Visandid on emotsioonid. Nad ei nõua tehnilist täiust ega viimase peale trükki. Nad lihtsalt on, sisaldades endas võimalust nii õnnestumiseks, kui ka läbikukkumiseks. Kuid kui annad visandile võimaluse, ei jää see kunagi võlgu.
Käesolevad visandid on sündinud erinevatel põhjustel ja aegadel ning algselt oli neil ka kindel eesmärk. Kuid see pole täitunud. Nüüd on neist hoopis midagi muud saanud. Ühest küljest on nad kõik poolikud ning lõpetamata. Mõni on olulist fikseeriv kaader, mõne on kauge sõber kaugel maal minu palvel ja minu poolt määratud kohal, kellaajal ning kadreeringuga ülesse võtnud, mõni sündinud mingil muul kummalisel viisil või põhjusel. Mõne visandi on elule aidanud loetud tekst või kuuldud heli. Neid ühendab see, et neist ühestki ei saanud seda, mis algselt mõeldud. Ometi on nad minu jaoks enamat, kui ainult seda, mis nad on.
Seepärast ei pidanud ma paljuks vormistada neid selles lõpetamatuses nii kaugele kui võimalik, jättes tööde enda tehnilise külje just niisuguseks nagu visandile kohane. Sest siin töötab ainult idee, ainult põhiolemus ning emotsioon. Lugu ei alga ega lõpe – ainult keerleb ja kordub.
Ja nagu püha Rita perekond, jälgin ka mina “vaatepilti kui nõiutuna”…
 
Tänud:
Evelin Kasikov (toorvideovõtete eest kunagi ammu Londonis)
Freesound.org (helinäidiste eest):
Than van Nispen (http://www.freesound.org/people/thanvannispen/)
Malex Media Network (http://www.freesound.org/people/malexmedia/)
dobroide  (http://www.freesound.org/people/dobroide/)
vtownpunks (http://www.freesound.org/people/vtownpunks/)
Dynamicell (http://www.freesound.org/people/Dynamicell/)
Benboncan (http://www.freesound.org/people/Benboncan/)
Lauri Lenk (kleebiste eest)
Dolce (lugematute murtud rottide eest)
 
Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.