Merle Hillep, Nata-Ly Sakkos ja
Leena Laas koosluses Muusa. erakogu
Tänases äärmiselt vasturääkivusi täis kunstimaailmas, kus ühest küljest on kunstnikud sunnitud pidevalt ennast tõestama ja sponsoreid otsima, omades seejuures ääretut mõttevabadust oma kunstikreedo väljendamisel (juhul muidugi, kui oskavad hakkama saada esimese poolega selles tõdemuses), oli kosutav viibida õhtul, mis ei pretendeerinud muule kui oma meelismaailma jagamisele teistega.
Hüvastijätuna Estonia talveaiaga võiks vist nimetada kõiki sellel kevadel ses kaunis interjööris toimuvaid klassikalise muusika kontserte. Järgmisest hooajast algab tollel ruumil uus elu. Loodame, et mitte liiga rahamaitseline.
Eelmise nädala teisipäeval sai kuulda kolme väga tõsiseltvõetava kunstniku – Leena Laasi (viiul), Merle Hillepi (sopran) ja Nata-Ly Sakkose (klaver) kooslust. Nad on andnud sellele ansamblile nimeks Muusa. Juba see nimi ise häälestab kuulajat ning kava oligi koostatud motoga “Armastus kõlab mu südames…”. Esimeses pooles kõlasid eesti muusika viiuliminiatuurid: Artur Lemba “Poéme d’amour”, Heino Elleri “Canzonetta” ja Eugen Kapi “Valss”, teises sai kuulda Cesar Cui, Pjotr Tšaikovski, Reinhold Glieri, Aleksandr Glazunovi ja Jean Sibeliuse teoseid.
Leena Laas on süvenenud ja sisukas interpreet, viiul laulab tema käes kauni tooni ja mõtestatud fraasiga. Võib-olla võiks kohati julgemalt usaldada oma temperamenti – vahetevahel tundub ta jäävat liialt enesekeskselt iseendaga dialoogi pidama.
Kogu kava oli üles ehitatud viiuli ja laulu vaheldumisele, mis pole halb idee. Küll aga tasuks edaspidi mõelda suuremale sidususele: näiteks lisada kellegi esituses luulet, tuua sisse väike lavastuslik moment ja otsida seeläbi kammerlikkusele omast hubast lähedust nii omavahelises kui ka kuulajaga suhtlemises.
Lauludest kõlasid Artur Lemba viimasel ajal ülekohtuselt unustusse vajunud imeline “Ilma kuuta”, Juhan Aaviku “Kojuigatsus”, Pjotr Tšaikovski ülipopulaarse “Oleksin vaid teadnud” kõrval äärmiselt lüürilised ja jällegi unustusse vajunud “Maale laskus hämarus” ning “Ei enam kaua”. Samuti Jean Sibeliuse tihti kuuldud “Kohtumiselt tuli neiu” ja “Teemandid märtsilumel” kõrval ootamatult sädelev, kirgas ja meil vähe tuntud “Õhtu”.
Merle Hillep on looduse poolt õnnistatud väga värvirohke ja särava kõrgregistriga sopranihäälega. Rollid erinevatel lavadel (donna Elvira Mozarti “Don Giovannis” Helsingi Almisaalis, Esimene Daam “Võluflöödis” Vanemuises, Leoncavallo “Pajatsite” Nedda Jyväskylä ooperiprojektis; Canio rollis aastaid Saksamaal laulnud Seppo Ruohonen) ja nüüd siis ka rahvusooper Estonias, lisaks osalemine suurvormides on kujundanud temast veendunud ning omanäolise interpreedi. Ka temale on omane malbe endasse vaatav hoiak, milles köidab mõtestatus, kuid kohati ootaks kulminatsioonides suuremat dramatismi ja plahvatuslikkust, milleks tema kaunitämbriline ning suur hääl annab ju rikkalikke võimalusi.
Nata-Ly Sakkose näol oli mõlemal interpreedil hea teekaaslane, kes tundlikult kaasa mõtles, üritas olla diskreetne mitte just kõige paremakõlalisel klaveril, olles sealjuures tehnilistes vahemängudes filigraanne ning dünaamiliselt partneritega heas tasakaalus. Võib-olla oleks võinud dramaturgilises mõttes kulminatsioonides rohkem nii-öelda dirigendi rollis olla, sest on ju tema interpreedikogemus nii viiuldaja kui lauljaga võrreldes mõõtmatult suurem.
Seda miniatuuride valikut kuulates tajusid, mil moel üle-eelmise sajandi lõpus Tšaikovski melanhooliast sündinud meeleolud on sajandi vahetudes moduleerunud erinevast rahvusest heliloojate huvitavate nüanssidega romantilisse loomingusse. Muusika oleks nagu viinud jalutuskäigule vaikellu ja kahe lõpupalaga Sibeliuselt (kus laul “Õhtu” op. 17 on noore helilooja ja viiulipala “Rondo” op. 81 hoopis küpsema mehe kirjutatud!) elurõõmsalt meid sealt seejärel jälle välja juhtinud.
