Mati Palm on alati pakkunud huvitavaid kavu, nii ka seekord. Kontserti alustati asjatult unustatud helilooja Georgi Sviridovi (1915–1998) romanssidega, nende hulgas helilooja läbimurdeteosed tsüklist Puškini sõnadele: „Talvine tee” ja „Sõites Isurimaale”, mis on pärit 1935. aastast. Sviridovi kaheksast romansist olidki need nimetatud meeldejäävamalt esitatud, no ja kindlasti ka vallatu „Kui punapõskne õun”. Teine seitsmene lauluplokk oli muidugi Schuberti sulest, neist ulatuslikum ballaad Goethe „Prometheuse” tekstile, ja ega ilma „Talvise teekonnata” ei mängi välja, niisiis ka „Tormine hommik”, „Viimne lootus” ja „Julgus” sellest tsüklist.

Kui Palm ei häbenenud ka kammermuusikas aeg-ajalt näidata, millised on ta tämbririkka hääle dünaamilised reservid, siis Kapten toetas lauljat targalt ning saali akustikat arvestavalt. Sviridov ja Schubert olid selle õhtu kammerlaulude autorid, aga ees olid veel Verdi aariad: Zaccaria palve „Nabuccost” ja Procida aaria „Sitsiilia verepulmast”. Hetkega muutus Mustpeade maja valge saal suureks ooperimajaks ning see oli vägev ja võimas – kõik registrid kannavad ja vorm on endiselt täielik. Pianistki oli korraga orkestri rollis ja Verdi partituurid kõlasid ka selles saalis absoluutselt kadudeta. Mati Palm on oma pikaajalist karjääri edukalt jätkamas ning me ei eksiks, kui näeksime just teda suurmeistrina Tiit Kuusiku mantlis.