Eduard Tubin on ju poolenisti tartlane, veetnud siin suurema osa oma Eesti perioodist. Kuulsin tema Tartus loodud orkestriminiatuuri „Kurb valss” esimest korda ja ootasin millegipärast mingeid seoseid Sibeliuse kuulsa samanimelise teosega, kuid neid polnud. Tubina palas puudus melanhoolia, isegi valsilikkus polnud esiplaanil. Teos oli minu meelest ka liiga lühike, et tuua tõsiseltvõetavalt esile Tubina tugevust – pikki dramaturgilisi liine.
Jaan Rääts on aga Tartus lausa sündinud ja omandanud siin ka muusikalise keskhariduse. Asusin tema kolmeosalist 8. sümfooniat op. 74 kuulama suure huviga. Veel 20 aastat tagasi kõlas Räätsa orkestrimuusika üpris tihti ja siis mäletan oma nooruslikku protesti tema liialt üheülbalistena näivate teoste vastu. Seda protesti võimendas ka tollase eesti muusika veidi tüütav uuslihtne „modaalminoorne” stiil üldse. Praeguse eesti muusika märksa avangardistlikumal taustal mõjub Räätsa muusika palju huvitavamana. Kuulates sümfoonia lühikestest muusikalistest mõtetest koosnevat „ketti” ruraalselt pulseerival alusel, mõtlesin, et see on just sobiv tänapäeva inimesele, kes peab suutma neelata hoogsas tempos palju erinevat informatsiooni, omamata eriti aega millelegi keskenduda. Tõenäoliselt on muusika Räätsale alati olnud mäng, tänapäeva mõistes võib-olla nagu mingi lego. Sügavamad, üldinimlikumad seosed ei teki Räätsa muusikas küll ehk üksikteoste kaupa, kuid võivad seda teha laiemas kontekstis, nt muutunud ajas. Selles mõttes on praegu hea aeg 80aastase klassiku loomingu kõlamiseks.
Mulle pole küll teada poola klassiku Wojciech Kilari seoseid Eestiga, veel vähem Tartuga, kui mitte arvestada tema muusikat teleseriaalile „Neli tankisti ja koer”, mis 30-40 aastat tagasi kindlasti kumises paljude siinsete televaatajate peas. Ilmselt olid aga taotluslikud seosed, mis tekkisid kava alustanud Kilari keelpillipala „Orawa” ja selle lõpetanud Räätsa sümfoonia vahel: mõlemad autorid tähistavad tänavu 80. sünnipäeva ning Kilari teose viimase kolmandiku hoogsalt ja rustikaalselt motoorne, diatoonikat ja klastreid vaheldav kõlapilt võiks vabalt pärineda ka mõnest Räätsa teosest.
Urmas Sisaski Klarnetikontsert „Varjutusmuutlikud kaksiktähed” op. 33 (1991) on kavalehe andmeil kõlanud vaid korra ja sedagi 20 aastat tagasi. Ehkki olen peaaegu kindel, et kuulsin toda esiettekannet, ei lubanud tollane eesti muusika kontekst pala jällegi piisavalt tähele panna. Nüüd aga kõlas teos küll Sisaskile omaselt loitsiv-naivistlikuna, kuid glissandeerivad keelpilliliinid, tämbriliselt muuga hästi sobiv klarnetipartii ja tähelepanu hoidev dramaturgia andsid igal juhul muusikalise elamuse. Tähtis roll viimase kujunemisel oli selle tublisti improvisatsioonilise muusika puhul ka orkestril, dirigendil ja muidugi solist Tõnu Kalmul. Noor tartlane Kalm on suurepärane klarnetist, kes jäi mulle meelde juba mõni aasta tagasi Tartu Uue Muusika Ansambli debüütkontserdilt. Tartumaalasena on mul lausa uhke tunne, et just tema võitis 2012. aasta kevadel Eesti interpreetide puhk- ja löökpillimängijate võistlusel esikoha.
Eelnimetatud saavutusega sai sel aastal hakkama ka veelgi noorem löökpillimängija Heigo Rosin, samuti endine tartlane. Tema hingestatud ja väga artistlik (ehkki kohati veel rabe) soleerimine Emmanuel Séjourné Marimbakontserdis meeldis publikule väga ja Rosin pidi esitama ka lisapala. Pean siiski Séjourné teose kohta ütlema, et selle esimese osa kvaasi-piazzollaliku kõlaga, kuid ülemäära sentimentaalne aeglane muusika ei haakunud õigupoolest klõbiseva marimbapartiiga. Liikuvamas teises osas muusika ja soolopilli kooskõla paranes.
Vanemuise Sümfooniaorkester oli igati esitatavate teoste tasemel, orkestrantidelt oodanuks siiski vahel muusikale suuremat kaasaelamist. Võib-olla enam jäi orkestri esituses meelde Sisaski kontsert.
Alustasin tänuga kava „arhitektile” ja „ehitajale” Lauri Sirbile ning tahan sellega ka lõpetada. Aitäh kava eest, mis oli seosterohke, eestilik (sobiks, muide, suurepäraselt Eesti muusika päevadele!), tartulik, pakkus huvitavate koosseisudega harva kõlavat muusikat, kulges tõusvas joones (kasvav koosseis keelpilliorkestrist suure sümfooniaorkestrini) ja oli hästi raamitud! Palju inspiratsiooni ja jõudu uute makrokompositsioonide väljamõtlemisel ja ettekandele-toomisel nii Vanemuise SO kui ka Tartu ülikooli sümfooniaorkestriga!