Võru Linnagaleriis kuni 22.11.2012 :
Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Viive Noor – Ühisnäitus „Me kolmekesi tuleme“
Kunstirühmitused ja –grupeeringud võivad moodustuda vägagi erinevatel alustel. Loomingulised põhimõtted ja arusaamad, üheaegsed õpingud, ühised eesmärgid. Seda ühist nimetajat, mis meid kolme kokku liidaks, ei oskagi hoobil välja tuua. Meie vanus kõigub 10-e aasta piires, meil on kõigil erinev haridustee, erinev ettevalmistus. Jüri on iseõppija (küll kasvanud kunstniku perekonnas), Piretil on graafiku-illustraatori koolitus, minul moekunstniku. Meie loomelaadid on nii erinevad, et suurimgi kunstivõhik ei suudaks neid omavahel segamini ajada. Isegi elus saame nii mõnestki asjast erinevalt aru. Ja ometi peab olema midagi, mis meid ühte liidab. Nii elus, kui loomingus. Pole see ju kaugeltki meie esimene ühine näitus.
Meie Jüriga oleme suured nokitsejad, Piret ei talu nokitsemist silmaotsaski ja võtab ette suured pintslid ja pinnad. Aga kõik me armastame kirjandust, hindame sõna ilu ja vaimukat lausumist. Armastame kunsti ja loovust selle erinevates avaldusvormides, hindame huumorit ja värskeid mõtteid, nipiga ütlemisi ja tegemisi. Kõik me hindame vabadust ja sõltumatust, talume raskelt rutiini. Ja kõik me armastame üliväga loodust ja loomi. Piret ja Jüri maainimestena igapäevaselt selle kõige keskel viibides, mina linnainimesena kaugelt ihaledes…
Nii nagu me erinevustest hoolimata omavahel sõbrad oleme, ripuvad sõbralikult kõrvuti seinal ka meie pildid. Nad toetavad üksteist ja toovad pigem esile naabrite paremad ja tugevamad küljed, kui et trügivad ise püünele. See on mingi sügavam lugupidamine, mingi eriline kokkukuuluvus, mis meid ühendab. Midagi kindlat ja vankumatut, mille peale võid alati toetuda. Teadmine, et sind alati mõistetakse. Meil on tore koos olla ja tundub, et tore on koos olla ka meie piltidel. Tore reisida ja aega veeta, näitusi korraldada ja neid avada. Me hoolime üksteisest, aga lubame olla erinevad, mõelda omi mõtteid ja anname üksteisele piisavalt hingamisruumi.
Ines Erlemann – „JA JUMALANNA NAERATAS.“
Näituse „Ja jumalanna naeratas.“ esimene töö oli pühendatud New Yorgi kaksiktornide 8.aastapäevale aastal 2009. Sellele järgnesid teosed Estonia hukk ja Venemaa hokimeeskond. Lõpuks sel aastal sai sellest terve näituse sari erinevatest katastroofidest nii inimeste eludest, nõrgast ja kurjast inimloomusest kui ka looduskatastroofidest.
Aga miks just piraaja – nad pole ju maailma kurjemad loomad. Kuid siiski on nad piisavalt ebameeldivad tegelased oma väikeste näksivate hammastega. Piraajat on siin võetud kui üleloomulikku jõudu, mis paneb inimesi või siis loodust tegutsema sellisel moel, mida ei oska ja ei saa seletada.Ja ükskõik mis maailmas ja maakeraga ei juhtu, siis kuskil on arvatavasti siiski üks tugev jõud, mis valitseb mis justkui naeraks kõikide meie jõupingutuste üle.
Miks jumalanna, sest oma mõtetes on suur üleloomulik jõud alati mehelik, et kas see on siis olemas või mitte ja millisel kujul, kas mehelik või naiselik või hoopis loomalik, seda peakski kokku sümboliseerima nii piraaja kui ka jumalanna olemus. Piraajade sees on katastroofide head pildid ehk algused, kui midagi pole veel juhtunud. Mõned piraajad on läinud asjade sisse, siis tekitavad ise katastroofe. Kogu näituse mõte on meelde tuletada, mis on uhtunud, mis võib veel juhtuda ja kuidas ise mõnda katastroofi ära hoida.
Diana Allas – tuššijoonistused
Täpitatud teosed on sümboolse väljendusviisiga, mis mõjutab meeli ja tundeid. Täpitustöödes väljendub sügav esteetika, isegi distsipliin, psühholoogia ja ajalugu.
Tulemas: 26.11.2012-03.01.2013
Maris Tuuling, Evi Gailit ja Karitas Uus – ühisnäitus
Kalli Kalde akvarellid
Albert Gulk – joonistused