Seeria „Küidulkõndija“
Vaikselt kõiguvad varasügisesed pihlatarjad koos paksude augustilestadega. Igiomane Hiiumaa.
Valisin sügisesse küidutriipude vertikaalse liikumise. See on loomulik liikumise rütm – looduse rütm. Sügisel näeb seda kõige rohkem, tahtsin oma piltidel sama märgata.
 
Seeria „Leivakõrvane“
Jääräimedes on talve teraskülm hingus. Silk, räim ja kilu on hiidlase igapäevane leivakõrvane.
Külma päikeseloojangu lummavaid taevatriipe, küidutriipe olen näinud pikalt kahvatulumise horisondi kohal. Ja pilliroog kollendab valusalt. See on mu pildil.
 
Seeria „Tuuletoodud“
Toomehelveste valev lumi on kui ere kevadepäike, mis võtab kõik riided lapitekkidena tuulduma. Ja eks tuul tuulekaladki laastukorvidesse toob. Hõbedaselt helkivad sini-tumedate smaragdroheliste selgadega tuulehaugid, nii pikad, et ei mahu ühte kihelkonda äragi.
 
Seeria „Teedeäärsed“
Läinud suvel joonistatud karikakrad, kellukad, ahvenad ja haugid ootavad kodus töölaual uue suve värve.
Pühalepa ja Reigi, Põhja- Hiiumaa tumeda kaleviriba ehk toodiga pikendatud seelikud erinevad Käina ja Emmaste, Lõuna- Hiiumaa lühematest seelikutest, kus toot puudub.
Olen piltidesse sisse maalinud ligemale poolsada erinevat triibusüsteemi. Igast kihelkonnast umbes tosinkond.
Jagasin kuue-lehelise seeria kahele keskmisele lehele Pühalepa ja Reigi. Nende kõrvale vastavalt Käina ja Emmaste, äärtesse võtsin kokku kõik neli Hiiumaa kihelkonda.
 
„Küidulkõndija“, „Leivakõrvane“ ja „Tuuletoodud“ – kõigis on üks ja sama jaotussüsteem.
 
Sain inspiratsiooni esiemade muuseumikogudest, Krista Tammela- vanaema seelikutriipudest, Sende Sõru seelikust…
Kõik nad on põimunud minu nägemuspiltideks.
 
Sajandivahetusel valminud esimene aastaring vanal Hiiumaal,“Hiiumaa rahvariideaja kalendripildid“, on praegugi veel vaadata Emmaste Ambulatooriumis näitusel „Lumi tuleb, lumi läheb“.
Helendavad humalakäbid, räbaldunud roostepruuniks kuivanud Haldi ranna kassitapp, keerdunud ümber pilliroo, selle „mõtleva inimese“(Rousseau: „Inimene on mõtlev pilliroog“). Tillukesed ämblikud, graatsilised ja filigraansed koibikud, hiidlase kõnepruugis „kränku“ – nad kõik elavad minu Emmaste piltides.
 
Näitus sai teoks tänu Kultuurkapitalile.
 
Näitus on avatud
9. detsembrini 2012.