Kuressaare lossi saabub uus omanik, nimetu minister, keda muretu ja küünilise sarmiga kehastab Mati Talvistu. Esimese vaatuse tekstis tehakse kelmikas reveranss Oscar Wilde’i humoorikale jutustusele „Canterville’i lossi vaim”, samuti parafraseeritakse otsesõnu Anton Tšehhovi „Kirsiaeda”. Teine vaatus kandub aastasse 1541, et lossikummitus saaks meile pajatada oma loo. Selles võttes, kahe tegevusaja dialoogis, peitub näidendi võlu, ent ka nõrkus: ekspositsioon kipub venima, teise vaatuse olulised ja saatuslikud sündmused aga lendavad mööda liigagi kärmelt ja ladusalt.
Ajaloolis-poliitilisest konfliktist tunduvalt klaarim on rüütel Hugo ja kohaliku piiga Õnne armastuse lugu. Viide paavsti saadiku Hugo maarahva päritolule assotsieerub Jaan Krossi ajalooliste teoste motiivistikuga. Hugot ja tema vaimu mängiv näitleja Hannes Prikk ongi pigem talupoegliku kui saksiku sarmiga, võrdselt ausa- ja lihtsameelne sell, visandatud muhedalt, traagilise paineta. Merilin Kirbits mängib teatriõhtu kõige helgema ja temperamentsema kaksikrolli: XVI sajandi Õnnet ja XXI sajandi Luiset ühendab uudishimu ja kirglik elujanu.
Aarne Mägi lavastus on dünaamiline, energiliselt rütmistatud komöödia. Hoogsaid, vuhisevaid misanstseene võimaldab ratastel liuglev laud. Liikuv mäng täidab piklikku kapiitlisaali jõudumööda seinast seina, iseäranis õnnestunud on vaimu ilmumine. Jaak Vausi kujundus väärika küünlavalguse ja stiilsete kostüümidega, samuti vanamuusikaansambli Rondo diskreetne osalus lisavad ehedust. Esietendusel kujunes suurimaks ebakohaks üleliia valjuhäälne tekstiandmine. Ilmselt vajavad näitlejad lossisaali kajaga kohanemiseks sissemängimise aega, et lisaks füüsise ja pilkude hoolikale režiile tekiks ka häälelisi pooltoone, küllap siis muutuvad ka lausutud sõnad varjundirikkamaks.
Näidendi kahes vaatuses, kahes tegevusajas oleks igatsenud põnevamaid ja läbimõeldumaid seoseid. Näiteks Mati Talvistu kaks sujuva irooniaga ette kantud ülbet tüüpi (XXI sajandi minister ja XVI sajandi lossifoogt Godert) on mõlemad antipaatsed libedikud, kellel puudub respekt ajaloo ja mälu vastu. Näidendi komöödia- ja muinasjutuloogika loob ootusärevust: millal saadetakse tänapäeva ministrile minevikust hoiatav signaal, kui mitte karistus, siis vähemalt väike ehmatus või äratundmise märk? Kuna negatiivseima tegelasega midagi paha ei juhtu, tekib siiski mõte, kas ei peitugi selle inimtüübi igipõlises karistamatuses ja totaalses häirimatuses loo moraal. Piret Raugi koomiliste allüüridega kaksikrollis proua Annas justkui aimuks mäletamist – või on see ürgnaiselik vaist.
Lustakaid nüansse pakub Priit Lõhmuse rollide ränd läbi sajandite: teises vaatuses on ta Goderti kamraad ja uimasem kaassüüdlane Venfrid, esimeses vaatuses aga kohvritega edasitagasi tuiav toapoiss Hermann, kes pidevalt püstijalu tukastab: siit kangastub sajanditevanune unevõlg, mis ometigi seostub Hugo tapmisega. Just seda laadi ajatuid nükkeid ja kavalusi igatseks näidendisse ja lavale poole rohkem. Rääkimata lossiteenija Hildegardist, kellele Aime Käeni mõjukas kohalolek annab üleaegse teadmise salaväe: patuasi, et seda elutarka ja õiglast naist teises vaatuses ei kohta. Ebamääraseks, pelgalt informatiivseks tegelaseks kipub jääma härra Hesse (Urmas Lehtsalu).
„Mündi lõhn” on kena pealkiri: lisaks piparmündile tekib korraks seos rahaga, kuna vallatus kummituseloos on tegelasi, kes suudavadki ajast aega üksnes nonde kõlisevate müntide hõngu haista. Aga Piret Raugi näidendi poeetiline allhoovus paneb uskuma, et kõik ajalikud ja reetlikud veeringud pudenevad kord tolmuks, aga piparmündi haihtuv lõhn jääb igavesti alles, olgu või kujutlustes ja mälestustes. Ja see näitemängu sõnum on vaimustav – milline huvitav sõna, kui seda aegamisi lausuda, liituvad ühe mündi kaheks küljeks „vaim” ja „ustav”.