John Kanderi muusikali „Cabaret” vaadates tekkis vastandlikke mõtteid ja küsimusi rohkem kui „Kuuvalguse” puhul. Vähemalt minu põlvkonnale on „Kabaree” koos filmiversiooniga nii tuttav, et mõnigi muusikanumber on peaaegu et peas ja eredad rolliesitajad vilksavad silme ette iga kerge vihje peale. Kas või näiteks Liza Minnelli filmiversioonis ja Helgi Sallo Estonia lavastuses. Kogenud vaataja lootused on siiski iga uue lavastusega seotud uute ootusega: kas on midagi teisiti tehtud, uudselt, värskelt, uue nurga all?
Kes lootis näha tuttavas tükis midagi täiesti uut, pidi pettuma. Jah, enneolematut ju ei pakutud. Aga kas peab alati midagi täiesti uut olema? Lavatükk ise on oluline. Vanemuine pakkuski publikule maailma üht menukamat muusikali heas lavastuses, kutsudes Saksamaalt lavastajaks Roman Hovenbitzeri.
Uusi nähtusi muidugi oli, kas või ülevõimendatud hõbeläikeline eesriide, kostüümide ja lavakujunduse sära või haakristi sümboolika eriline rõhutamine. Eriliseks pean ka pöördlava efektset kasutust: kiire tegevuspaikade vahetus tekitab häid kontraste, samas istutakse rongis ja kohe järgneb kabareestseen või on seinal videoekraan. Nagu filmis!
Eriline oli kabareetantsija Sally Bowlesi rollis säranud Tanja Mihhailova. Tema vastandliku partnerina ameerika kirjaniku rollis esinenud Robert Annus võlus loomulikkuse ja musikaalsusega. Ühe meeldejääva emotsionaalse liini tegelasteks kujunesid Aivar Tommingas juudi kaupmehena ja Eva Püssa pansionipidajana ning neile sekundeerinud Merle Jääger pansionikülastaja preili Kostina. See liin mahtus vaevu-vaevu kabareemöllu ja pillerkaaritamise stseenide vahele, aga näitlejad oskasid selle oluliseks ja südamlikuks kujundada.
Kogu etendust raamib ja liigub kaasa ühest stseenist teise trikster, mängu juht-konferansjee, kelle rollis on Hannes Kaljujärv. Ta hüüab kabareekülastajale: „Unustage oma mured”, kuigi püüab kabaree sära valguses juhtida tähelepanu igapäevaellu tungivatele, poliitiliste eelaimustele, Saksa natsionaalsotsialismi võimuletulekule ja sellega kaasnevale anarhiale. Tema pidev kohalolek – vahel ülitraagilisena, vahel tragikoomilisena, vahel tüütuna – aitab igal juhul kaasa kogu etenduse mõistmisele. Kaljujärv on selles rollis nagu kuninga õuenarr, kellele on lubatud teravadki vihjed kuninga aadressil. Ta on mees omal kohal.
Meie kriitikute sulest olen lugenud „Kabaree” kohta, et etendus särab, aga ei võlu ja et sellel pole uudsuse „lisaväärtust”. Lisaväärtust oskavad ihaldada eelkõige kriitikud, kellel eelmiste etendustega kogemus olemas.
Arvan, et olulisim moment lavastuste puhul on pakkuda teost ennast ja kui lähenemine ongi traditsioonilisem, siis ei tohiks seda pahaks panna, sest uuslavastusi külastab ju terve uus põlvkond vaatajaid, kes pole seda lugu üldse näinud, lisaks veel need vanemad inimesed, kes samuti pole varem juhtunud tükki nägema. See (suurem) osa publikust ei oska oodatagi pea peale pööratud lavastust.
Üks viimaste aastate tähelepanek Vanemuise muusikalide ja tantsulavastuste puhul: on tekkimas lavastuste üldmulje sarnasus, show’lik stamp, mida on isegi raske sõnastada. Teatud liiki stseenide kulgemise-liikumise tempo, valgustus ja kostüümid, kõige koosmõju eriti lavastuste kulminatsioonstseenides loob standardmulje ja see võib olla tõkkeks eredama elamuse saamisel.
Lõpetuseks üks küsimus: miks peavad lavastuste pealkirjad olema ingliskeelsed? Kas mingi globaalministeeriumi nõue või amerikaniseerumise vabatahtlik ilming!
Et maailma tippmuusikalide lavastustele Vanemuises on ikka järge oodata, kinnitab teatri juhi Paavo Nõgene hiljuti allkirjastatud leping Andrew Lloyd Webberi muusikali „Ooperifantoom” lavaletoomiseks.