Või on rahvas Eesti kõrgkoolidesse kandideerivad noored inimesed (ka muu kui eesti emakeelega), kelle gümnaasiumi keeleõppes pole arvestatud sellega, et edasine õppetöö Eesti ülikoolis käib inglise keeles? Või üliõpilased, kes, tajunud oma kesise keeleoskuse piiratust, on sunnitud loobuma Eesti ülikooli pakutud (ingliskeelsetest) loengukursustest, mille nad oleksid kindlasti valinud, kui õppetöö olnuks eestikeelne? Või kõrge kvalifikatsiooniga õppejõud, kes on nördinud kohustusest pidada välisüliõpilastele loenguid inglise keeles, nii et kõik see, mida tal oleks kujundlikult ja sisendusjõuliselt öelda, mandub elementaarse info edastamiseks, kuna keelt, milles tuleb õpetada, ei vallata kõrgtasemel ja ollakse enesekriitiline? Pole ju ametisse valimisel see ka tingimuseks olnud … Kui see aga tingimuseks tehakse, võivad töö kaotada väga hea tasemega ja suurte kogemustega õppejõud. Või õppejõud, kellele vaikselt, kuid tungivalt möödaminnes öeldakse, et näe, meil on siin kaks välisüliõpilast, võta need ka oma loengule, ja kes on seetõttu sunnitud (muidugi võib ta ju ka ametist lahkuda, kui ei meeldi) ülejäänud kümnele eestlaselegi inglise keeles rääkima? Või ERRi kuulaja-vaataja, kes kehva hääldusega inglise keelt kinni ei püüa või seda ka piisaval määral ei valda, et kõigest aru saada?

Tartu ülikool tähistas just oma 380. aastapäeva. Meenutagem, et Tartu ülikooli liitmine ülevenemaalise haridussüsteemi ja teadusega ning vene keelele üleminek tõi kaasa olukorra, kus venelaste osakaal õppejõudude hulgas oli 1917. aastaks kasvanud 75%ni, eestlasi oli professorite hulgas aga kaks (eestlased olid põhiliselt abitöötajate kohtadel, vähesed lubati dotsendiks või lektoriks).¹ 1919. aasta mais arutati aga juba ülikooli ülevõtmise komisjonis, kust saada õppejõude: kuna eestlaste hulgast polnud esialgu teadusliku ettevalmistusega õppejõude võtta, leiti, et neid tuleb kutsuda Saksamaalt, Venemaalt ja Soomest. „Eriti soovitavaks peeti soomlasi, kes võiksid kergesti omandada eesti keele. Ülikooli õppe- ja asjaajamiskeeleks tunnistati eesti keel, kuid esialgu lubati ka teisi keeli.”² Ülikooliseaduse vastuvõtmisega ja autonoomia rakendamisega venitati 1925. aastani aga põhjusel, et ülikooli valitsemine võinuks minna baltisakslaste ja vene emigrantide kätte.³ Mõte oli kantud soovist Eesti ülikool ja sellega ühiskond igal tasemel eestikeelseks kujundada: valiti ju tollal vene-, saksa-, rootsi-, soome- või muukeelsete õppejõudude hulgast ametisse ennekõike need, kes olid võimelised tegema õppe- ja teadustööd eesti keeles. Imekiiresti suudeti keelemeeste abiga kõik teadused maailma tasemel terminoloogiaga varustada. „1931. a. pidas oma loengud eesti keeles juba 90%, saksa keeles 9% ja vene keeles 1% õppejõududest”.⁴

Ja kuhu ning mille nimel tüüritakse nüüd? Kelle huvides tegutsevad kõrgkoolid praegu? Kas enam pole piisavalt haritud õppejõude, kes eesti keeles teadus- ja õppetööga hakkama saavad? Loomulikult ei saa midagi olla selle vastu, et vallatakse võõrkeeli ja suheldakse-töötatakse rahvusvaheliselt. Iga inimene, kes on omandanud emakeeles gümnaasiumihariduse ning kõrgkoolis ainevalla põhiteadmised ja terminoloogia, on võimeline keeleoskuse korral mõnes muus keeles samast asjast rääkima või selles vallas õppima-tegutsema.

Olen juba 15 aasta eest pakkunud, et ka eesti keelt tuleks põhikoolis (ehk juba algkoolis) õpetada integreeritult muude keelte õppega ja tõlkepõhisena. Sel juhul oleks eesti keele reeglite õppimine palju huvitavam ja arusaadavam, hakataks nägema ka eesti keele rikkust ja võimalusi, mis teistes keeltes puuduvad. See, kes tõlkimise kaudu tajub keelte omapära, oskab seda ka hinnata ega lepi toortõlkelise sõnade ümberpaneku tasemele jäänud kirjavaraga. Eesti inimene peaks tõepoolest peale eesti keele hästi oskama vähemalt inglise, saksa, vene ja soome keelt. Nende kõigi selgeksõpetamine vähemasti gümnaasiumi lõpetajatele ei tohiks käia üle jõu. Seejuures ei näe ma ühtki põhjust, miks peaks see tähendama omakeelsest haridusest ja elust loobumist.

Järjest tihemini kuuleb lauset: inglise keelele tuleb kõrghariduses üle minna niikuinii. Kust on pärit see „niikuinii”? Keegi ei paista ses enam kahtlevat, ei vastne rahvusülikooli rektor (seejuures peab ta muide sama loomulikuks nii kohustust anda igal tasemel eestikeelset haridust kui soovi suurendada ingliskeelsete loengute ja õppekavade arvu⁵) ega rahvusriigiteadlik Ülle Madise, kel hiljuti samad sõnad iseenesestmõistetavalt raadiosaate juhina möödaminnes üle huulte pudenesid. Mantrana kujundab see lause meelsust üksjagu, aga on ilmne, et ei võidetud siin paarikümne aasta eest midagi niikuinii, selle taga oli väga paljude vägagi sihipärane ja pingeline töö. Nii nüüdki … Ainult et 20 aasta eest oli enam-vähem selge, mida eesti rahvas tahab, nüüd ei tea sedagi, kes siis see eesti rahvas õigupoolest on …

Mina (rahvas?) lepiksin hädaga sellega, et Eesti riik peab töös paari ülikooli (kui rohkemaks jõudu ei jagu), ainult tingimusel, et seal õpetavad (ja teevad teadust) ning õpivad (õppemaksuta) eesti keeles parimatest parimad (loomulikult võõrkeeli valdavad ja rahvusvaheliselt suhtlevad inimesed ja loomulikult vääriliselt tasustatud), ülejäänud mingu turule sellise kaubaga, mida neil õnnestub müüa.

Mis kasu on Eesti põhiseadusest väärtuste koguna, kui rahvas (kes siis ikkagi?) neid ei jaga?

1 Tartu ülikooli ajalugu. II. 1798–1918. Koost Karl Siilivask. Eesti Raamat, 1982, lk 270–272.
2 Tartu ülikooli ajalugu. III. 1918–1982. Koost Karl Siilivask ja Hillar Palamets. Eesti Raamat, 1982, lk 30 (allikas: Eesti Vabariigi Tartu Ülikool 1919–1929, Tartu 1929).
3 Samas, lk 34.
4 Samas, lk 54 (allikas: Tartu ülikool sõnas ja pildis 1919–1932, Tartu 1932).
5 Volli Kalm, Ahistavad keelehirmud. – Postimees 25. X 2012.