Või on muutunud Venemaa välispoliitika? Kas peaksime eeldama, et tegelik „Gruusia õppetund” polnud mitte Gruusia, vaid Venemaa kaotus ja tõdemus, et endisel suurvõimul pole enam väikeriigigi karistamiseks piisavalt relvajõudu ja diplomaatilist moona? Doktriinimuutust pole Moskva ametlikult välja kuulutanud ja välispoliitika järjepidevus paistab ka praktikas eriti teravana välja tänavu Süürias, kus tuhandeid on hauda ja sadu tuhandeid kodudest aetud Venemaa geopoliitiliselt tasakaaluka välispoliitika ning vetoõiguse tõttu ÜRO julgeolekunõukogus.
Niisiis, kui juhtkond ega doktriin pole muutunud, siis polegi mõistlikku põhjust oletada, nagu võiks olla muutunud Venemaa hoiak suhetes Eestiga. Kuid sel juhul pole pinda all ka Eesti vastutajate pakutaval teatel, et lepingule „sõnastatakse mõlemat poolt rahuldav sissejuhatus”. Mis see tähendab? Kuna Eestit on rahuldanud ka varasem, s.t meie silmis kehtiv sissejuhatus ja eriti parlamendi sõnastatud lisalaused, siis saab väite sisuks olla ainult mingi pakett Eesti-poolseid järeleandmisi, kuid ainult piirini, millest üle ei saa tekst ka meid rahuldada. Kas keegi teab (valitsus näiteks), kus tuleb vastu meie uute järeleandmiste piir?
Paraku jätsime seekord jälle lihtsa loogikaülesande kodus õigeaegselt lahendamata ja istume nüüd kenasti lõksus: oleme käitunud nagu hiir, kes lõksulaual juustu nähes imestab küll, et juustutükk ebahariliku koha peal on, aga võimalust ei saa ju jätta kasutamata. Siiski pole kaugeltki kõik kaotatud, kui me delegatsioon uute vaimukate sõnastuste tekitamise asemel meenutab kaht kinnistõde. Esiteks põhimõtet, et väikeriigi välispoliitika rajaneb väärtustel, mitte huvidel. Kui Venemaal (nagu sosin kõlab) on huvi saavutada esimesel võimalusel viisavabadus Euroopa Liiduga, siis tehku ikka selle nimel tööd ka, mitte ärgu pressigu väiksematelt välja. Viisavabadus on üldiselt demokraatlike riikide omavaheline (või ka mittedemokraatlike omavaheline) asi. Kuna Euroopas üldlevinud veendumuse järgi valitseb Venemaal kisendav defitsiit demokraatia ja inimeste põhiõiguste alal, siis enne meiega lepingulauda tulemist võiks meeleparanduse märgina vabastada näiteks sada poliitvangi ja Pussy Rioti tüdrukud. See oleks samm õiges suunas. Ühesõnaga, Eestil on positsioon esitada üldisi, mitte omakasupüüdlikke (näiteks ainelisi) nõudmisi. Võime lüüa vastast tema enda relvaga, rääkides näiteks tähtsa näoga, et lepitud piir on tore küll, aga ainult juhul, kui Venemaa suudab lahendada need „humanitaarküsimused”, mis teda tsiviliseeritud maailmast lahutavad. Nii käituda pole taktika, vaid põhimõttekindlus, mille puudumist väikeriik endale lubada ei saa.
Vastama peame ka küsimusele, et kui piirileping Eestiga on juhtumisi viimane takistus Euroopa ja Venemaa viisavabaduse teel, siis kas see viisavabadus on üldse Eesti huvides. Moraalitu kaupmees, kelle unes idatuul aina kullavihma toob, hüüab loomulikult: jaa! Õige vastus on paraku: ei. Viisavabad Venemaa kodanikud liikumas Narvas hulgi üle piiri tähendavad Eesti maksumaksjale suurt lisakoormust, siseturvalisuse vähenemist ja lõpuks ka rahvusvahelise maine kaotust, kui me ei suuda ohjeldada viisavabaduse kattevarjus Eestisse tungivat organiseeritud kuritegevust.
Teise tähtsa asjana peab delegatsioon katkestuseta meeles pidama, et püsivaid lepinguid saavad sõlmida vaid sisemiselt ühtviisi vabad ja sõltumatud subjektid, rahvusvahelistes suhetes seega demokraatlikud õigusriigid. Kuni Eestis oleme veendunud, et Venemaal valitseb kõik muu, aga mitte demokraatia ja seadus, seni pole põhjust ka eriti higistada, et sõlmida lepingut, mida olupoliitiline teine pool kavatseb nagunii rikkuda esimesel võimalusel, kui see talle kasulik näib.
Kes võiks meile tões ja vaimus kinnitada, et Venemaa valitsemises on bütsantslik kavalus ühtäkki asendunud protestantliku sirgjoonelisusega? Dumas’ romaanis astuksid nüüd Marko Mihkelson, Urmas Paet ja Jüri Luik ette ning lausuksid: „Meie kinnitame seda!” Aga pole enam Richelieu’ ja aumeeste, vaid vürtspoodnike ajastu ning seepärast küsingi: aga tõendid, mu härrad? Ausõnast ei piisa enam.