Mõlemal nähtud etendusel valitses lava Ain Angeri Mefisto. Just tema, mitte Faust, jäi kandma lavastuse filosoofilist igavikulist mõõdet, olles mõistetud omal kombel lunastama inimeste jätkuvaid halbu valikuid, mis toovad neile lõpuks piinu ja kannatusi. Angeri lavamõju algab juba tema hästi treenitud füüsisest ning pingevabast ja õilsast kehahoiust. Tema hääl kõlab säravalt ja voolavalt, seda nii madalas kui kõrges registris. Suurepärasest kandvusest hoolimata ei taju me, et see nõuaks artistilt erilisi pingutusi – tema laulmisele on omane kõnele iseloomulik lihtsus ja voolavus. Hea lavastuslik võte oli eristada Mefisto hierarhiliselt inimestest, panna ta serenaadi laulma kõrgemalt loožist.
Angeri lavaline orgaanilisus nakatas ka tema partnereid. Teatud professionaalsest tasemest alates hakkavad laulja mõjuvust mingis rollis suurel määral tingima tema looduslikud eeldustest nii häälematerjali isikupära, temperamendi kui füüsilise kuju osas. Hääleliselt võimsama partneri kõrval laulmine võib provotseerida püüdu olla kandvam, kui hääl võimaldab. Siit tekib forsseerimise oht: pigistatuna tunduvaks kõlaks, mida kohati, eriti etenduse esimeses pooles, mõne solisti puhul ka veidi esines. Angeriga üsna võrdsena mõjus Margarete rollis sopran Aile Asszonyi, kes on olnud eesti publiku lemmik ka mitme teise suure rolliga. Samuti Margarete rolli teinud norralanna Anne Wik Larsseniga võrreldes on Asszonyil säravam ja väljendusrikkam hääl ning lahtisem ja siiram lavaline olek. Iseenesest professionaalne ja sümpaatne Larssen mängis Margarete kuju malbelt tagasihoidlikuks esimestes stseenides, avanemine tuli alles duetis Faustiga.
Sügavaid emotsioone kuulajas võib vallandada ka ainuüksi laulja häälevärv ise ekspressiivsel ja sügavuti rolli sisse süüvival laulmisel, sest häälekõla peegeldab vahetult inimese kui elusolendi seisundit selle üsna ürgsel emotsionaalsel tasemel. Nii Asszonyi kui Angeri häälevalitsemine ja tämber suudavad seesuguse mõju esile kutsuda.
Hea rolli tegid Asszonyi ja Angeri kõrval ka teised lauljad. Esile võiks tõsta kirglikult oma õe väärikust kaitsta püüdnud Rauno Elbi sõdur Valentini. Vana ja noore Fausti rolli täitsid kaks tenorit, nii nagu see on tihti selle ooperi esitamisel tavaks olnud. Mart Madiste värisevate kätega vana Faust oli mängitud karakterilt põnevaks, kuid sellise tüübi eelnev teadlasekarjäär polnud eriti usutav. Väärikamana mõjus Urmas Põldma kehastus. Lüürilise häälematerjaliga Oliver Kuusiku töö noore Faustina oli igati professionaalne. Ka kavatiinis kõrge falseti-do mõjus stiilsena, ehkki ooperi esietenduse ajal 1850-1860ndate Pariisis oli tenorite uueks moeks juba täishääle do di petto.
Ma nõustun eelmiste arvustajatega, et „Fausti” etendused seisid üsna heal muusikalisel alusel, mille eest peab tänulik olema dirigent Vello Pähnale. Muusikalised karakterid olid hästi paigas ja orkester mängis pühendumusega. Et sellelt tasemelt edasi minna, peaks iga orkestrant olema veelgi initsiatiivikam ja võtma partii esitamisel suurema isikliku vastutuse. Tundub, et igaveseks teemaks kipub jääma Estonia teatrisaali liialt tubasena kõmisev tuhm akustika, mida ei paranda muu kui normaalsele saalisuurusele vastav kubatuur uues majas. Ka koorinumbrite karakterid olid head, eriti, mis puudutab meeskoori esitust. 26. oktoobri etendusel tekkis siiski mitmes kohas lubamatu tempoline kaos, kuigi kooriartistid tegutsesid laval köitva liikuvusega. Selle ooperi teemade ajatule iseloomule viitas märgina ka Venemaa koreograaf Edvald Smirnovi seatud Pussy Rioti stiilis tantsunumber kabareestseenis.