Põnev on lugemine õpingutest Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias. Kogu see osa Heljo Sepa eluteest on ehk vanemale generatsioonile mingil määral tuttav, kuid sellegipoolest on värskendav sellest lugeda asjaosalise enese värvikas kirjelduses. Võib olla kindel, et noorematele põlvedele on selle teadasaamine suur uudis.
Raamatu südamikus on põhjalikult esitatud Elleri „Kodumaise viisi” saamise ja kujunemise lugu.
Paratamatult on raamatus kajastamist leidnud ÜK(b)P Keskkomitee otsus 1948. aasta 10. veebruarist V. Muradeli ooperi „Suur sõprus” kohta. Vastu tahtmist ja valuga tuleb lugeda neid lehekülgi, mille taga on nii paljude eesti inimeste kurb saatus. Puudutamata ei jäänud ka Heljo Sepp, kes kurjade olude saabumisel oli sunnitud tegema pöördumatuid otsuseid terveks eluks: „Niisama lihtsalt raiusin ise endalt tiivad”. Juba see lause ajab lugedes kananaha ihule.
Traagiliste sündmuste järel kerkib silme ette raamatu kaalukas teine pool, mis annab pildi Heljo Sepa õpingutest Moskvas Heinrich Neuhausi käe all aspirantuuris ja seejärel juba tegevusest pedagoogina, Tallinna Riikliku Konservatooriumi klaverikateedri juhataja ja prorektorina, näidates selgelt, milliseid värskeid uusi suundi oli õppeasutuse töö kujundamises ette võetud. Siin on ka ohtralt tema õpilaste muljeid oma armastatud ja lugupeetud õpetaja tööst, millega ta on jätnud sügava jälje neile kogu eluks.
2004. aasta 3. juulil pidas Briti Nõukogu Londonis aastakoosolekut, tähistades ühtlasi oma 70. aastapäeva. Nõukogu vanima stipendiaadina sai erikülalise kutse Heljo Sepp. Meeldivaks üllatuseks oli talle võimalus anda aastakümneid tagasi sõja tõttu kasutamata jäänud kaheaastane stipendium edasi ühele noorele eesti pianistile, kes jätkaks sümboolselt tema katkenud õpinguid. Võimaluse stipendiumi kasutada ja kuninglikus muusikaakadeemias õppida sai pianist Sten Lassmann, kes jätkab Heljo Sepa tööd ka Elleri traditsiooni edasikandjana, olles võtnud Inglismaal käsile kogu Elleri klaveriloomingu salvestamise. See on tähelepanuväärne lõik kõnesolevas raamatus. Väärtusliku lisana on raamatu lõpuosas antud Heljo Sepa rikkalik kontsertesinemiste nimekiri, samuti ülevaade muusikasalvestistest Eesti Raadio heliarhiivis, ilmunud heliplaatidest ja raamatutest. Tahan soovida sellele raamatule head lendu muusikute mõttemaailma!