Lavastuse pealkiri „Hundi projekt” pani ootama teravamate hammaste näitamist. Ehk oleks tulnud kasuks paljude teemade seast ainult ühe valimine (nt küüditamise poeetilis-tantsuline uuring etenduskunstide vallas esimese hooga küll ei meenu). Praegu aga mõjub teemade kuhjamine suurema vaatamiskogemusega inimesele paratamatult klišeelikuna. Lavastuse põhjaks on küll tõsised teemad nagu hirm, manipulatsioon ja võim, kuid nende seostamine kahe etenduskunstides väga palju kasutatud eksperimendiga mõjub kulunult. Ühes stseenis jutustab Flak eksperimendist ahvidega, sealjuures millegipärast aeglaselt-sujuvalt liikudes, mis raskendab eksperimenti mittetundvatel vaatajatel jutustuse kuulamist. Puuris on viis ahvi ja redel, laes ripuvad banaanid. Kui ahvid üritavad banaane kätte saada, antakse neile elektrišokk. Ahvid õpivad, et banaane on targem mitte puutuda. Üks ahv vahetatakse välja, uus ahv püüab banaane kätte saada, aga teised peksavad ta läbi, sest nood teavad, et banaane ei tohi võtta. Üksteise järel vahetatakse välja kõik ahvid, nii et keegi neist ei ole saanud elektrišokki, kuid iga kord pekstakse uus ahv läbi, kui too üritab banaanidele läheneda. Kambavaim võidutseb. Traditsioon, nagu lavastuses öeldakse.
Lavastust läbib ka Stanfordi vanglaeksperimendina tuntud katse (ei hakka seda siinkohal ümber jutustama, infot on internetist kerge leida). Lühidalt: uuritakse inimese käitumist vangina ja vangivalvurina. Lavastuse dünaamika areneb nii, et Roosna on alguses n-ö vang, allasurutud, manipuleeritav, ning lavastuse lõpuks tõukab ta oma valvuri, võimuesindaja Flaki positsioonilt ning troonib tema üle. Seega, „Hundi projekt” on kindlasti Roosna lugu, kuid milline see lugu on ja kas see on üldse üks lineaarne lugu, on küsitav.
Lavastus ei ole üheselt mõistetav. Esietenduse publikuga vesteldes oli tunda, kuidas igaüks konstrueeris peas oma loo. Nagu mainitud, võib lavastust lugeda Külli Roosna loona, allasurutusest vabanenu loona. Roosna võis ka jutustada oma vanaema lugu küüditamisest. Ühte teksti esitab ta kaks korda. Ta räägib, kuidas politsei viib ta Amsterdami rongijaama, kuidas inimesed topitakse pimedasse vagunisse ja sõit läheb Siberi poole. Roosna räägib oma lugu minavormis. Lavastuse lõpupoole räägib ta sama lugu tema- ja nendevormis. Seda võib tõlgendada näiteks nii, et lavastuse kulgemisega on Siberisse küüditatu vabanenud oma mineviku hirmudest, ta suudab toimunut kõrvalt vaadata. Miks aga kasutatakse jutustuse alguspunktina Amsterdami rongijaama? Kas kirjanduslik, mitterealistlik vimka?
On veel võimalusi, millest „Hundi projektis” räägitakse. Vaatajana ei soovinud ma konstrueerida lineaarset lugu, vaid püüdsin tunnetada atmosfääri, teemasid, emotsioone, mida autorid mulle edastavad. Üsna esimesest hetkest tajusin mehe ja naise, allutaja ja alluva teemat, kuid kas seegi pole mõneti kulunud? Naine istub tumelillas kostüümis liiga ilusal helepruunil toolil, must kott peas – selge, et piinatav. Ingellikult valges Kenneth Flak on hunt lambanahas: terava sisina või keelelaksuga „peksab” ta naist. Tantsijad asuvad üksteisest meetrite kaugusel, koreograafia on täpne ja puhas. Selged võimumängud. Tabasin end mõttelt: mis oleks, kui piinatava rollis oleks mees ja võimupositsioonil naine? Tol hetkel aga leidsin, et see oleks liiga tugevalt märgiline. Võimupositsioonil mees on ju pigem loogiline, tähelepanematu etteantus. Lavastuse lõpuks oli selge, et selline valik oli läbimõeldud: lavastuses oligi peategelaseks Külli Roosna, ja pole tegelikult eriti oluline, kas rõhutada seda, et ta on naine, või mitte. Ta alistab oma mitte eriti kurja vastase.
Lavastuse üks eesmärke tundus olevat vaatajas ebamugavustunde tekitamine. Helikujundus on kriipiv, sünkopeeritud rütmiga, mitte meloodiline, kohati ebameeldival kõrgsagedusel. Valgusega luuakse aeg-ajalt külm, kalk vanglaatmosfäär. Aga … ma oleksin soovinud veelgi ebameeldivamat kogemust, veelgi otse näkku ja hinge lajatamist, veelgi jõhkramat kohtlemist. Hirm ja manipulatsioon – laske vaatajal seda kui mitte omal nahal, siis oma hinges ja ajus tunda. Liiga pehmeks ja poolele teele jäi „Hundi projekt”. Ühe võimsama näitena publikuga manipuleerimisest meenub 2007. aastal „NU Performance’i” festivalil etendatud „Füüsilise ülekuulamise tehnikad” (autor Carl Michael von Hauswolff, esitajad Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsak), millega on „Hundi projektil” ilmsed seosed nii vanglatemaatika kui ka piinamise ja võimu teemadel.
Kokkuvõtteks. Roosna ja Flaki lavastuses on huvitavaid hetki ja detaile, kuid ükski paljudest teemadest ja vaateviisidest ei tõuse domineerima. Paljusus ja tõlgendusviiside rohkus võib olla positiivne, ent seekord sööb üks teema teise ära, üks teema ei aita teisel avaneda, vaid lämmatab selle. Vaatajale jääbki seetõttu kätte justkui sile pall, millega võib vastu põske müksu anda, südamesse jääb aga hoopis kripeldama soov saada üks terav lõuahaak.