Olete rahvusvaheliselt ilmselt kõige aktiivsem Eesti jazzmuusik: oleme teid kuulnud mitmetes koosseisudes mängimas nii jazzi kui ka klassikalist repertuaari. 29. oktoobril annate kahe poolega soolokontserdi festivalil „Klaver” Estonia kontserdisaalis. See on Tallinna publikul pärast 2000. aasta soolokontserti „Jazzkaarel” esimene võimalus kuulda teid musitseerimas üksi. Millist muusikat pakute?

Kristjan Randalu: Kava on läbilõige sellest, mida viimastel aastatel olen teinud. Näen kahte põhikategooriat: minu omalooming ja eesti viiside töötlused. Seekord pole rõhk jazzistandarditel ja muul repertuaaril, mida kuulaja on ehk harjunud minuga seostama.

Hetkeseisuga on mul ka uut materjali, mida ma pole kunagi kusagil mänginud. Eks kuni kontserdini kaalun ja katsetan, mida lavale tuua. Kavasse sobivaid lugusid on rohkem, kui mängimiseks aega.

Kuna tegemist on festivali ja formaadiga, milles on harjutud lähtuma klassikalistest kavadest, siis joondusin eesti muusika valikul oma kunagisest „Entel-Tenteli” kavast. Tõenäoliselt pakub äratundmisrõõmu Kustas Kikerpuu, Ülo Vinteri, Uno Naissoo ja Eino Tambergi muusika. Soovin kindlasti mängida midagi Heino Ellerilt.

Teie esinemisgraafikut vaadates tundub, et viibite rohkem kontserdituuridel kui kodus Eestis. Tänavu suvel esinesite Rotterdamis „Põhjamere jazzil” („North Sea Jazz”) ja İstanbuli jazzifestivalil, mõne nädala eest naasite Beirutist. Äsja ilmunud duoplaat „Equilibrium” („Tasakaal”) koos New Yorgi kitarristi Ben Monderiga on juba pälvinud kiidusõnu. Millised on praegu teie kõige aktuaalsemad koosseisud ja tööd?

Kõige aktuaalsem koostöö on Tuneesia udivirtuoosi Dhafer Youssefiga, mille puhul on plaanid juba järgmisse aastasse kindlad. Youssefi ansambel on põhiprojekt minu enda muusikast väljaspool. On ka kaks plaati, mis peavad konservi jõudma. Plaanime uut plaati Dhafer Youssefiga. Eesti muusikutest on ilmumas plaat kontrabassimängija Peedu Kassi trioga.