Iraani modernteatri viljakaks poolkuupinnaseks võib pidada Mohammad Rezā Shāh Pahlavī valitsemise ajal toimunud Shīrāzi kunstide festivali (1967–1977). Peamiselt Persepolise varemetes aset leidnud etenduskunstide ja nüüdismuusika festivalil esinesid maailma avangardi tipud nagu Peter Brook, Jerzy Grotowski, Tadeusz Kantor, Robert Wilson, John Cage, Merce Cunningham jt. Festivalil oli ilmselge mõju toonasele iraani kunstnike noorele põlvkonnale.
Kahjuks sisaldas aga läänele orienteeritud festival sisemist vastuolu: festivali rikkaliku finantseeringu ja ühiskonnas valitseva vaesuse vahel laius suur lõhe. Mohammad Rezā Shāh Pahlavī sooviks oli tutvustada maailmale Iraani kui avangardkunsti tandrit, sealjuures olid välistruppidele eraldatud rahasummad üldise vaesuse taustal üleelusuurused. Näitleja Homa Rousta meenutuste järgi loodi välislavastajatele ideaalsed tingimused: kui Persepolise varemetes lavastanud Peter Brooki häiris üks iidne sammas, siis selle asemel et misanstseeni muuta, lubati Brookil sammas eemaldada. Iraani lavastajaid aga festivalile esinema ei kutsutud. Samuti oli iraani teatrikunst alafinantseeritud: väidetavalt eraldati iraani lavastajatele ühe lavastuse väljatoomiseks sama suur summa kui välislavastajatele lavastuse tarbeks ühe tooli ostmiseks.
Üha suurema polariseerumise tulemusena hakkas ühiskond käärima. Opositsioon ja väidetavalt isegi läänestumist pooldavad iraanlased vastandusid eliidi läänelikele kultuurimaneeridele. 1977. aastal Shīrāzi festvalil esinenud ungari emigrantide trupp Squat kutsus oma lavastusega „Siga! Laps! Tuld!” esile kohaliku vaimulikkonna protesti. Nimelt esitati Shīrāzi turul naturalistlikke stseene maffia kuritegudest, laste mõrvamisest ja naiste vägistamisest, mille tõttu katkestati etenduste andmine ning turg suleti pühaduse teotamise pärast. Teiselt poolt olid hakanud ka ameerika ja euroopa kunstnikud boikoteerima festivali poliitvangide piinamise pärast Iraanis. Kui 1979. aastal lahvatas islamirevolutsioon ning Mohammad Rezā Shāh Pahlavī perekond oli sunnitud eksiili minema, lõpetati ka Shīrāzi kunstide festivali korraldamine. Paljud iraani avangardi juhtfiguurid emigreerusid ning eksperimentaalteatri traditsioon Iraanis katkes pikaks ajaks.