Muusikavalikust: elektroonikat leidus festivalil tõepoolest väga mitmesugust. Kaks õhtut valitsesid lavasid süntesaatorid, sämplerid, mäkid ja kõikvõimalikud muud vahendid, millega helisid töödelda, seal kõrval vaid mõningad akustilised instrumendid. „Tulevik on käes,” ütles festivali juhtlause. Kas see peaks tähendama, et akustilisel muusikal ja ülemhelisid tekitavatel instrumentidel on nüüd aeg põranda alla pugeda? Vaevalt, arvan ma. Pigem olen seda meelt, et miskipärast oli sel korral tegemist kuidagi ühekülgse nägemusega muusikast ja selle tulevikust ning kultuurist üldisemalt.

Muusikas on palju värve – mitte ainult must ja valge, vaid ka kõik vahepealsed. Vahepealsed olidki seekord nõrgalt esindatud. Füüsiliselt liiga tugevalt mõjuvale ja esteetiliselt olulisi nüansse peitvale bassile ei leidunud kohati alternatiivi, kurdeti. Elamusi pakkusid ometi paljud esinejad, nende hulgas Andres Lõo ja Talis Paide kaua oodatud koostöö (viimaste uudiste järgi vormistatud bändiks Faun Rocket), Mart Avi (ja Ajukaja ja Steve Vanoni), kes oma sisendusjõulisusega võiks tahtmise korral esineda lausa suurtel staadionidel või muusikalilaval. Vaikse ajavööndi staar oli Tiit Kikas, kes suudab elektriviiuli ja elektroonikaga teha, mida tahes, nii et see toimib. Üllatas Soome Nightsatan, kelle väline ebameeldivus pöördus kiiresti meeldivuseks, meeldis ka Rasmus Lille elektroonika. „Saundimuutuse” päeval, 28. septembril tegi kõige terviklikuma etteaste Broken Time Orchestra, kelle loominguga segunes Sven Grünbergi kantaat „Küsi eneselt”, ideaalse visuaali andis helidele Tencu punases toonis „joonistatud” kompott „Hukkunud Alpinisti hotelli” kaadritest.

Ei usu, et „Stalkeri” näol oli tegemist kunstivaldkonnale, filmile või teatrile olulise festivaliga, kuigi me võisime üksikuid elemente neilt elualadelt seal tõesti kohata ning peakunstnik Marit Ilison ja kõik teised, kes Kultuurikatla industriaalse ruumielamuse nimel tegutsesid, on väärt ülipikka paid. Minu meelest olid teised valdkonnad sel festivalil liiga muusika meelevallas ja see ei ole kõige innovaatilisem lähenemine; seda ütlen mina muusikainimesena, kuigi nautisin väga näiteks MIMprojecti perfokat „Threshing Mongrels”, maakeeli vist „Rehepeks”. Edaspidi vaatame ehk laiemalt, nagu räägiti ka Kultuurikatla arenduskeskuse avaseminaril – ja küllap käis sama teema läbi ka „Vaba linna” seminarilt –, et valdkondadevaheline koostöö saab Kultuurikatla tegevuses tõesti keskse koha.