*

1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses astus eesti muusikasse kolm noort neoklassitsistlikku heliloojat: Eino Tamberg (Concerto grosso), Arvo Pärt („Partiita” klaverile) ja Jaan Rääts (Kontsert kammerorkestrile op. 16). Ainsana on jäänud neoklassitsistlikule heli- ja vormikeelele aastakümneid hiljemgi truuks vaid Jaan Rääts.

*

Jaan Räätsa suurvormide (sümfooniad, instrumentaalkontserdid) tagant ei paista ehk välja helilooja eriline kiindumus miniatuuridesse, ent siin nad nüüd on: „24 prelüüdi” klaverile (1968), „24 bagatelli” klaverile (1973), „24 marginaali” klaverile (1979), lisaks „Elektroonilised marginaalid” (1980).

Suur(vorm) või väike(vorm)? Parem olla suur väikestes asjades kui väike suurtes.

*

Väidetavalt oli Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile op. 16 (1961) umbes veerand sajandit tagasi maailmas esitatuim eesti heliteos. Võib-olla oligi …

*

Väidetavalt on Jaan Rääts suur õllegurmaan ja -asjatundja. Minu andmetel ongi.