Juba enne bakalaureuseõpet oli Helena Karelsoni unistus minna magistriõppesse Briti kuninglikku kunstikolledžisse, kus keskmes on magistri- ja doktoriõpe. Sisseastumine kestis kolm kuud ja sõel oli tihe. Karelson võeti vastu ja tema erialaks sai nüüd tootedisain. See on kool, kus peamine on iga magistrandi isikupärase käekirja väljaselgitamine, rõhk on ka siin praktilisel õppel ja magistrante julgustatakse projektide tegemisel otsima ekspertide abi. Esimesel aastal tuli teha iga kuu uus projekt ning töö lõpptulemusena taheti näha täissuuruses töötavat prototüüpi. Stuudios tuli nokitseda iseseisvalt hiliste öötundideni, seitse päeva nädalas.
Koolitööd olid eripalgelised. Näiteks sündis kolledžis Itaalia kõrgmoemaja Fendi Londoni esinduspoe avamisinstallatsioon (koostöös Nic Wallenbergiga). Fendi soov oli teha koostööd Briti kuningliku kunstikolledžiga, eesmärgiks oli leida värskeid ja lennukaid ideid oma toodete esitlemiseks. Sooviti installatsiooni, mis pakuks loo nende brändist Selleria. Fendi esindajad valisid koolitööde hulgast välja viis projekti, sealhulgas Karelson ja Wallenbergi idee, mille kohaselt tuli kottide valmistamisest üle jäänud nahka kasutada Selleria värvikirevuse rõhutamiseks. Disainerid kujundasid spetsiaalse laua, kus näidata kogu nahatöötlemise protsessi, mille tulemusel saadakse nahast kätte eri tooni värvid: naha hööveldamist, keetmist, filtreerimist ja värvivedeliku pudelisse villimist. Tulemuseks oli lauatäis kolbe värvidega, mis tähistasid Selleria värvipaletti. Värve kasutati valgete lillede, millest kujundati Fendi logo, värvimiseks. Poe avamisele tulnud külalised said kolme tunni jooksul jälgida, kuidas valged roosid Fendi värvi värvusid. Fendi üritus toimus 2011. aasta Londoni disainifestivali ajal, kõmu selle ümber oli üüratu: räägiti, kirjutati, tehti reportaaže. Noorte disainerite loomingu esitlus kujunes suureks sündmuseks.
Magistriõppe ajal soovitasid õppejõud Helena Karelson kogemuste saamiseks minna tööle. Richard Shedi stuudio, kuhu noor disainer tööle asus, on väike, kuid edukas büroo. Seal oli tema ülesanne Londoni suurima Westfieldi kaubanduskeskuse toodete ja projektide disainimine ja arendus, projektide ideede väljapakkumine kuni lõpplahenduseni välja.
Magistrantuuris valmis noorel disaineril veel palju ainulaadseid tooteid, näiteks nahatekstuuriga metallist nugade-kahvlite-lusikate komplekt „Kaotatud nahk”. Idee sündis huvist materjalide ja nendega katsetamise vastu. Täpsemalt: metallivalu ja vaha väljapõletamise protsessi uurimisest ning mõistmisest, et nahka ja muud orgaanilist materjali saab pärast metallivalu samamoodi välja põletada nagu vormiks kasutatavat vaha. Tekkis küsimus, kus seda ideed rakendada? Tekstuuriga esemeid on mugav käes hoida ja seetõttu leidis tehnoloogia kasutamist metallist söögiriistade valmistamisel.
Veel üks kirjeldamist väärt ese on toiduainete mõõduvahend. See on nii mahu kui massi mõõtmiseks mõeldud mõõdunõu, köögikaal, mis koosneb kahest teineteise sisse käivast anumast. Idee andis tavaline mõõtmiskann: sageli on seal kirjas ka mõnede kuivainete, näiteks suhkru ja jahu kaal. Tekkis mõte rakendada samalaadset süsteemi ka teiste toiduainete tarvis. Tahkete ainete kaalumiseks tuleb need asetada seesmisse anumasse ning suuremasse anumasse valada umbes kolmandiku jagu vett. Mida raskem on toiduaine sisemises anumas, seda kõrgemale tõuseb välimises nõus vesi – siin kehtib vee väljasurve füüsikaseadus. Toiduainete kaalu saab teada veetaseme järgi, mille määravad numbrid seesmisel anumal. Praegu käib toote arendustöö koos tootjaga. Disaineritöö on tiimitöö, kus tuleb suhelda tellija, tootja, inseneri ja paljude teiste asjaosalistega. Sageli esitavad nad piiranguid, millega tuleb disainiprotsessis arvestada. Helena Karelsonile pakub tema sõnul just ühise keele ja lahenduste leidmine meeldivat pinget.
Peale eespool kirjeldatud ribakardina „Kontuur” tegi Karelson Briti firmale Tuiss kardinakollektsiooni, mis on inspireeritud horisondist ja valguse kumamisest läbi erinevate kangaste ja värvide. Seda kardinakollektsiooni juba toodetakse. Ka see tõi järjekordse auhinna Inglismaal – „Kodu kauniks” (House Beautiful Award’2011).
Tänavu kaitses Helena Karelson oma magistritöö, mille teema oli maailmas pead tõstev avatud disaini liikumine. Töös uuris ta, kas ja kui palju kujundavad disainerid selliseid süsteeme, et tarbijad saaksid ise endale tooteid disainida, ja kas tarbijad on selleks valmis ja võimelised. Oma töös jõudis ta järeldusele, et ehkki tänapäeva tarbija on väga iseteadlik ja lööb loometegevuses sageli kaasa, ei muutu disaineri roll veel niipea.
Nüüd on kool läbi ja n-ö päris töö alles algab. Ehkki andekal disaineril on kindlasti võimalus leida erialast tööd mõnes firmas, on tal praegu käsil sedavõrd palju oma projekte, et täiskohaga töölkäimiseks ei jää aega. Nii naudib ta võimalust teha väga erilaadseid lahendusi.