– – – – –
Hajameelne haldjas
käis mul ükskord külas:
autol tuli, tsiklil läks,
rattaga käis poes,
Bella jooksis kõrval
nagu ikka koer.
 
Kui nad läinud olid,
tundsin meeles hella:
kõik sai korda…
…vastupidi…
Kuid…
nad TUNDSID KELLA:
vilelt tulid, vilelt läksid,
vilelt miskit tegid,
keerlesid ja pöörlesid…
nüüd jälle KÕIK on segi.

2.
 
Ka hajameelne haldjas
võib vaasi riivata –
niisama, kogemata,
vaid ühe tiivaga.
Ja mitte tingimata
vaas katki ka ei lähe
ja mitte kellelegi
ei kuku ta ka pähe,
sest hajameelsel haldjal
on roppu moodi õnne:
KÕIK läheb veidi VILTU,
KÕIK läheb veidi ÕNNEKS.
 
Me hajameelsel haldjal
on aastaid üle viie,
kuid mitme nulli jagu,
ei püsi temal meeles:
kord 2, kord 3, kord 1, kord 6,
kuid mitu tegelikult
hetk hiljem ta ei tea,
sest hajameelsel haldjal
on väga vilets pea.
 
Hajameelsel haldjal tuleb
paljutki veel kanda,
kuid ta teab, et ülejõu
ta õlgele ei panda –
talle võibki laduda,
sest ta on … unupea.

3.
 
HAJAMEELSETE HALDJATE KÜSIMUS
otsib lahendust meie majas:
kui vanaks nad üldse elavad
ja on neid ülepea vaja?
On neid sadu või üldsegi
ainult see üks, kel
aastaid on üle saja
või on tasakaaluks üks teine veel,
nii-et 50:50 aastate sees
nad hooldavad siin seda maja?
 
Hajameelsete haldjate paradiis
on siin endiste tiikide vahel:
maja ise seisab ju kindlana nii,
et hajameel teda rööpast ei vii
siin aia ja puukuuri vahel.