Eks koolimaju on kogu aeg projekteeritud sõltuvalt majanduslikest võimalustest. Tüdinuna modernsetest tüüpkoolimajadest hakkasid arhitektid juba varases postmodernismis otsima paindlikke lahendusi ja kodusust, seda just maakoolimajade puhul.

Täna on arhitektidel veelgi rohkem atraktiivse mängu võimalusi, nagu on hästi näha Viimsi kooli (Agabush, Endjärv &Truverk OÜ) puhul. Nagu nüüdisarhitektuurile üldiselt omane, on ka kooliarhitektuuris tugevnenud panustamine välistele efektidele, kuid ka koolimajade funktsioon on teisenenud: väiksemates asumites on need ühtlasi kohalikud spordi- ja kultuurikeskused ning seepärast üritatakse nad ka väljast pilkupüüdvamad teha.  

Mängulisus ja ebatavalisus sobib koolihoonetesse kindlasti paremini kui neli valget seina ja tüüplahendused. Kooliarhitektuur näitab ühiskonna valmidust investeerida tulevasse põlvkonda. Uhkeid koole vaadates võiks arvata, et järeltuleva põlvkonna jaoks on kõik võimalused loodud, samas ootab teisal mõni koolidirektor aastaid remondiraha. Ühel pool ehitatakse nii, nagu poleks rahakotil põhja all, teisal pannakse väiksemaid koole kinni, kolmandad aga rakendavad koolid rahamasinat keerutama – nii peegeldab ka koolihoonetega toimuv ebavõrdsust, mida ühiskonnas igal pool näeme.