Gohar Markosjan-Käsper, Teekond säravatele tippudele. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 26. 72 lk.
Esimene, mis Gohar Markosjan-Käsperi novellivihust meelde jääb, on tugev emotsioon – nukrus, millele võib lisada küll salapära ja hirmu, aga eelkõige on see painav kaastunne tegelastele nende fatalistliku saatuse pärast. Seega võtan kohe otsesõnu öelda, et tegemist on väga õnnestunud tekstidega, sest empaatiat ja tundeid tagaplaanile lükkav kirjandus kipub eelkõige kuivaks kontseptualismiks või eksperimendiks jäämagi. Samas ei saa salata, et osaliselt on müstika kasutamine autori enda sõnutsi eelkõige tehnilise puändi küsimus, mis novelli žanri seisukohalt ju olulisim. Argine lahendus ei pane nii sügavalt ehk mõtlema või nuputama, mida autor mõne leheküljega öelda on tahtnud.
Kuigi tugeva realistliku stiili tõttu tekitab Markosjan-Käsper seletamatu (põhjendamatu?) müstika sissetoomisega kõhklusi, siis annab lahtine lõpp siiski vajalikku jõulisust juurde. Varasemad arvustajad on öelnud, et tegelased on argised ja igavad, kohati ehk ebameeldivadki omas halluses, osaliselt on see mõistetav ikka veel levinud eripäraste karakterite otsimise püüu tõttu. Kuid karakterid ei ole siinsetes lugudes enamat vajalikust vahendist väljendamaks keskmise inimese võimet kohaneda ja leppida eripäraste olukordadega. Hipilik boheem või sex-drugs-rock’n’ roll ilmapildiga inimene saaks müstiliste kogemustega küllap kergemini ja teistmoodi hakkama.
Kuuest tekstist eristub “Edu saladus”, kus müstikat pole ning aeg on jõudnud nõukaajast tänapäeva, ühendavaks jooneks on kõigis lugudes n-ö psühhopatoloogia. Kui me muidugi jätame kõrvale võimalikud tõlgendused ulme- ja fantaasiakirjanduse vallast lähtuvalt. Edukalt võiks ju kõrvutada “Unenägu” paralleelreaalsusesse sattumisega või niminovelli ajarännuga müütilise muinasaja ja tänapäeva vahel. Kindlasti oleks palju kergem leida ühene tõlgendus ning veelgi kergem sellega libastuda. Võib oletada, et meditsiinialase kogemusega Gohar Markosjan-Käsper on näinud paljugi sellist, mis jäi hinge häirima ning mis vajas väljaütlemist: pinnalisus-hoolimatus inimese suhtes ükskõik millises süsteemis tavaolukorras, rääkimata siis “vaimsest hälbimisest”, mille puhul ühiskonnal ja arstidel on alati kõigutamatu vastus valmis.
Ma ei tahaks oletada, et tegu on nõukanostalgiaga, ning seepärast on eelkõige seda aega käsitlevad lood ülekaalus, pigem pole ehk autoril põhjust oma “uut” kodumaad vaagida, kuna hetkised meeleolud ja arusaamad tahavad saada ehk pikemat selgimist nõndasamuti lähiminevikuks, kui oleks tarvilik eesti kirjanikelegi.
Käesolevast kirjutamine kipub tihti võtma autorilt kõrvaltvaataja analüütilist pilku, mistõttu ajahetkes valmivad teosed kannavad ehk isegi ajakirjanduslikku pitserit, ajatu mõõde õnnestub üksikutel kohe lisada. Poleks olnud ka mõtet oma kogemusi kanda ju tänapäeva, kus meie ravisüsteem erineb olnust suuresti, mõtted ja kogemused haiglasüsteemis on kogetud liidu aegadel ja pole mõtet neid ümbermuutmise ponnistuses ebausutavaks väänata. Pealegi kulub ikka ja alati ära kas või kunstilisem tagasivaade kommunistliku aja ühiskonda, kas või mälu värskendamiseks. Eelkõige hämmastas mind selle kogemuse sarnasus teiste kirjanike omaga, olgu nad siis Eestist, Armeeniast või Venemaalt – totalitaristlik kommunism muutis tõega kõik ühtlaselt halliks…
Lisaks peateemale tulevad kenasti esile ka muud inimlikud probleemid, mis tunduvad jäävatki probleemideks inimkonna lõpuni. “Ararat kadus ära” toob esile igipõlise probleemi rahvuste vahel. Nii jabur kui ka mäe kadumine pole, süüdi on türklased, nagu nad alati on olnud. Maiuspalana meenub kohe ka Gustave Le Boni “Hulkade psühholoogia”. Väike ajahüpe ning leiame seosed natsionalismi ja eelarvamustega, mis mitte kuhugi ei kao. “Rotid” hakkasid aga iroonilisel kombel peegeldama puhtalt elementaarset hirmu korraliku kodu ees, mis oli siis ja on ka täna arvatavasti üks peamisi ellujäämise alustalasid, ent sel ajal tuli enamusel leppida sellega, mis oli.
Hirmu ja nukrust aitab süvendada ka surma kui teadmatuse pidev kohalviibimine. “Amneesia”, mis võiks olla üks “kodukäija” lugematutest versioonidest, “Teekond säravatele tippudele” kui surm õilsa ja ülla idee nimel, “Rotid” kodaniku mõrvariks muutumise loona ja “Edu saladus” loomeinimese vaimse surma näitena. Küllap just nende kolme tunnuse põhjal ei saa Markosjan-Käsperit kuidagi liigitada ka maagilise realismi viljelejaks, sest selle suuna juurde kuulub teatav poeetilisus ning fantasy-kirjandusele omasem seoste ja sündmuste loogika, ehkki tihti melanhoolne, aga siiski ilus muinasjutulisus. Kirjanik on siin palju konkreetsem ja lajatavam ning kaude ka müstika tekkepõhjusi seletav, ehkki ta ei võta lootust, et seletamatu on olemas mujalgi kui vaid haiges ajus.