Kui nüüd minna isiklikuks ja tingimata üht teisele eelistada, siis minu süda tuksub mõnevõrra hasartsemalt esimesele variandile, sest nii on suurem võimalus, et mängukoht sobitub tekstiga otsekui valatult. Seevastu teksti vägisi mängukoha järgi painutades võib lavastuses jääda üht-teist koledasti turritama ning sama etendamispaika palju kordi kasutades kipub siginema rutiin – sealt pole aga enam kaugel ka suhtumine, et seitse suve on siin juba teatrit tehtud, peaks vist ikka kaheksanda kah tegema, mingi näidendi ju ikka leiab. Muidugi pole suveteater mustvalge nagu sebrarada, leidub rohkesti ka pooltoone. Lõppenud suvest meenub (vähemalt) üks näide, kui mõisaomanikud ei käsitlenud nende valdusis tehtavat teatrit kui turismiarendust ja mõisale tuntust toovat vahepala pulmapidude, joogalaagrite, majutuse jm kõrval, vaid hoopiski andsid teatritegijatele vabad käed – siin on ruumid, tehke mida tahate. Iseasi, mis sellest kõigest välja kukkus.

Kaunilt restaureeritud Tõstamaa mõisas, mille juured ulatuvad keskaega (kirjalikes allikais on seda mõisa esmakordselt nimetatud 1553. aastal), on nüüd kaks suve teatrit tehtud: möödunud aastal esietendus seal „Pruutide kool”, tänavu aga „Surm, sünd ja laulatus”. Mõlema lavastuse autor-lavastaja on Gerda Kordemets (tõsi, „Pruutide kooli” autorsus läheb küll kahasse Margit Keerdoga). Teadmata täpsemalt selle „ühteheitmise” tagamaid, paistab, et tegemist on eespool mainitud pooltoonide seast ühe üsna õnneliku juhtumiga, kui harmooniliselt on kokku saanud vallarahva igati kiiduväärne soov tuua teatrikunst mõisa müüride vahele, selle mõisa auväärne ja rohket kirjutamisainest pakkuv ajalugu ning sellest ajaloost innustunud lavastaja. „Pruutide kooli” sündmustiku ajalooliseks taustaks on aastail 1926–1945 Tõstamaa mõisas tegutsenud kodumajanduskool, „Surma, sünni ja laulatuse” „dekoratsiooniks” on aga „vana hea” Rootsi aeg, Põhjasõda ning selle tagajärjel vallandunud ränk katkuepideemia ja näljahäda, mille kaja jõudis ka sellesse kõrvalisse maanurka.

Kui nüüd pöörata pilk korraks seljataha, sinnapoole, mida nimetatakse ajalooks, siis võib seal aimata mitmeid tajuga seotud iseärasusi. Lihtne talupojaloogika ütleb, et ajalooga on asjalood selged: lineaarselt kulgev sündmuste jada kaob pisitasa meie pilgu alt aegade hämarusse ning mida kaugemal ajaliselt mingi sündmus meist asetseb, seda ähmasem see tundub. Ometi pole kõik nii lihtne. Jah, muidugi on meil keeruline mõista kas või üksnes sada aastat tagasi elanud inimeste mõttemaailma ja kujutada ette nende elu (vaadake näiteks Esimese maailmasõja eel elanud inimeste fotosid – on ju nad pärit nagu teiselt planeedilt, ehkki meid lahutab vaid neli-viis inimpõlve). Progresseeruvalt paksenev uduloor, mis ajaloosündmusi aina endasse mähib, on ühelt poolt, seega, vist tõsiasi, ent seejuures välgatab selles udusupis päris tihti ka eredaid laike (mitte segi ajada „ajaloo valgete laikudega”, mis praeguses kontekstis tähistavad pigem udu maksimaalset kontsentratsiooni, olukorda, kui nähtavus on null, midagi ei paista). Seega on meie praeguse ajalootaju kohaselt minevikus selliseid perioode, kui – vähemalt tänapäeva teadmiste ja uskumuste kohaselt – suurt midagi ei toimunud (tõsi, tollel ajal elanud inimesed vaevalt nii arvasid), ent igast sajandist leiab ka aastaid või koguni aastakümneid, mis teistest eredalt esile tõusevad.

Ajaloo eredate laikude tajumistihedus oleneb ühelt poolt, mõistagi, tajuja kultuuritaustast ja tema ajalooliste teadmiste põhjalikkusest, ent samavõrd, kui mitte rohkem, ka sellest, millisel määral on lisaks ajalooteadusele seda ajastut käsitletud ilukirjanduses, filmikunstis ning miks mitte ka teatris. Muidugi võib kunstimaailm siin ajalooteadusele kergesti karuteene osutada – mõelgem või mängufilmile „Viimne reliikvia”, mis annab Liivi sõjast ju üpris vildaka pildi –, aga eks ajalooteadus jääb siis kaunitele kunstidele karuteene võlgu, mis muud. Kui tulla nüüd tagasi Tõstamaa lavastuse juurde, siis Rootsi aeg ja Põhjasõda on Eesti ajaloos kindlasti kaks eredat laiku, sest sellest, kuidas Rootsi ajal sõid inimesed sularasva ning magasid siidpatjadel, teab rääkida iga põhikooli lõpetanu, ning Põhjasõja vaenupoolte nimetamisega ei tohiks keegi samuti hätta jääda. Tutvustamine kulus, seega, pigem ära inimestele, kes sellel ajastul elasid – seda enam, et eesti näitekirjanduses pole mõisnikud just sagedased tegelased.

Kuidas on Gerda Kordemetsal õnnestunud sajanditetagusele mõisarahvale elu sisse puhuda? Näidendi struktuur on igat pidi nutikas: laval näeb kolme päeva mõisaproua Anna Meyer von Gyldenfeldti pikast elust, kusjuures kronoloogiliselt tagurpidises järjestuses – esimeses pildis on ta 90-, teises 34- ja kolmandas 25aastane. Surm, (poeg Heinrichi) sünd ja laulatus. Selline pahupidipööratus pakub kenasti peidupaika mõisarahva paarile saladusele, mida tahaks kohe kangesti välja lobiseda, ent vaikin siiski kui laud. Lavastuse puhtalt põllelt leiab hea otsimise korral küllap ka mõne pleki: meenub või see, et nii mõneski stseenis läks liigselt auru hoopis teisejärgulistele sündmustele. Eaka mõisaproua kemmerguskäik oli kahtlemata värvikas, ent kas on mõtet sellele nii pikalt lavaaega pühendada. Koomilisema koega stseenides ähvardas oht, et kui lavastaja polnud ohje piisavalt pingul hoidnud, siis Heinrich von Helmerseni ning tema isa Benedict Andreas von Helmerseni kaksikrolli mänginud Andrus Vaarik kippus ehk pisut liiga tembutama – aga mis parata, kui anne üle ääre ajab.

Laine Mäel oli Anna Meyer von Gyldenfeldtina kanda väga raske roll, mängida 25aastast ja 90aastast ja kõike seda, mis sinna vahele jäi, kuid tulemus oli kahtlemata nauditav. Tugeva iseloomu tagant kumas kogu see igatsus, mida võis tunda Saksimaa jõukast perest naine, kes sattus abielu tõttu elama rõskele ja pimedale Liivimaale. Sealt aimdus aga ka armastust, mida ta tundis oma mitte ehk kõige parema iseloomuga ja tihti kodust eemal viibinud mehe vastu, kõigest hoolimata. Sellest siginenud nukrus andis lavastusele omajagu võlu.