Eili Neuhausi „Vabrikutüdrukute” lavastus haakub pigem hästi finantskriisijärgses ja kartelliparteide valitsemise aegses läänemaailmas esil meeleoludega, mis leidsid märgilise väljenduse liikumises Occupy Wall Street. Osavalt kokku mängides vaid enda püsimise eest hoolitsevate erakondade ja finantsladviku tegevus seostub üha vähem tavaliste inimeste lootuste, mõtete ja muredega. Teame meiegi hästi, kuidas kaks kommunistliku minevikuga võimuahnurite jõuku etendavad Savisaare ja Ansipi nimeliste gerontide võitlusena lõppematut vastakuti suust suhu hingamisel põhinevat draamat, mida nimetatakse ikka millegipärast poliitikaks.

Slavoj Žižek kirjutab oma järelsõnas hiljuti Eestit külastanud ja meilgi populaarsust koguva Jacques Rancière’i raamatule „Esteetika poliitika”, et igasugune poliitika algab soovist teha oma hääl kuuldavaks, olla kuuldavõetud partner oma elu puudutavate küsimuste üle käivas arutelus ja otsuste tegemisel. Seega on demokraatia poliitika sünonüüm ning demokraatia kaob, kui soovitakse, et asjaosalised võtaksid tõrkumata sisse kohad juba paikaloksunud süsteemis. „Vabrikutüdrukutes” sunnivad majandustulemused mänedžeri sõnade kohaselt teda pidevalt töötajaid koondama ja tööd intensiivistama. Kui selle vastu tulla välja otseselt vastandlike nõudmistega nagu palgatõus ja suuremad sotsiaalsed garantiid, on lihtne kogu probleemistik taandada Ansipi ja Savisaare vastakuti ähkimisele.

Kuid meie ajastul on ka kriitikuid, kes lähevad sügavamale ja kaugemale. Heidegger on viidanud, et vanade kreeklastega võrreldes pole hilisema õhtumaa vaim küsiv, vaid sisseloksutatud mõttemallidele alistuv. Samuti on palju räägitud, et uusaegses individualistlikus ja atomiseeritud ühiskonnas on inimesed vahetust kaasamõtlemisest oma elu puudutavate küsimuste üle loobunud ning valitsevad formaaltehnilised instrumentaalsed lahendused, mille taha on võimutseval bürokraatial lihtne pugeda. Sarnaselt Occupy Wall Streetiga ei taha Neuhausi lavastuse vabrikutüdrukud leppida instrumentaalsete probleemipüstituste või lahendusega. Soovitakse midagi teistsugust ja võimalik, et ka keerulisemat. Nimelt, et inimesed saaksid oma elu puudutavates küsimustes senisest ulatuslikumalt ja pidevamalt kaasa rääkida. Lavastuses soovitakse, et oleks võimalus tulla ja arutada, kuidas toimetulekuja muidu kriisis olukorraga edasi minna. Oma saatuse üle ei saa lasta otsustada finantsistidel, kes on spekulatsioonihimulised, lähiajaloo põhjal otsustades ka masendavalt küündimatud ja tihti inimlikult silmatorkavalt empaatiavõimetud oma põhjendamatult suurtest sissetulekutest tuleneva upsakuse tõttu.

Meie kõrval elab inimesi, kes on raamatupidamislike rehkenduste survel olnud sunnitud kogu oma elamise, lapsed ja suhted viima üleöö nt Ida-Virumaalt Audrusse. Veelgi enam on inimesi, keda on hullutatud olukorras, kus kinnisvarahinnad kerkisid hetkega 200% ja palk 30%, kogu eluks võlgu võtma, mispeale püsima jäi kogu ulatuses ainult laen, seda tagant kihutanud ja toetanud muud tõusud aga haihtusid, kui laen sai vormistatud. Demokraatlikes riikides, kus kõik on justkui poliitikast ja oma asjade korraldamisest osa võtvad kodanikud, on inimestele sisendatud, et niisugustes asjades saab kaasa rääkida vaid kaudselt, kas Savisaart või Ansipit upitades. Isegi selle üle, kas su armastatud teerada randa ka su lastele lahti püsib, ei saavat muidu kaasa rääkida, kui vaid jumal teab kelle huve teenivate formaalsete valimisprotsetuuride ja valimistehnikate abil. Neuhaus on jätnud oma lavastuses algselt näidendis esindatud instrumentaalsed ametiühinguvõitluse dilemmad tagaplaanile ning väljendanud lihtsa sümboolika ja lavakeele abil soovi ja lootust, et poliitika ja demokraatia ehk asjaosalisi puudutavate murede arutelu peaks olema palju pidevam ja igapäevasem ning inimestele lähemal, kui see on instrumentaliseeritud maailmas praegu.

Teine teema, millele McGuinnessi ja Neuhausi lavatöö mõtted viib, on individualismi ja kollektivismi vahekord tänapäeva inimese elus. Läbi õhtumaa ajaloo on inimeste kokkukuuluvusel selle eri vormides olnud palju suurem roll kui viimastel individualismi ja atomiseeritust juurutanud uusaegsetel sajanditel. Isegi tänapäeva maailma viimane püsivana mõeldud, ent lagunev kollektiivne instants, nn tuumperekond tundunuks varasemate ajastute inimestele mõistetamatu eraldatusena. Enne uusaega elanud õhtumaalased, kes olid külg külje kõrval harjunud magama, roojama ja koguni surema tänapäevase keskmisest suurema sünnipäevaseltskonna silme all ning enesestmõistetavalt seotud ühistegevuse ja arvukate lõbudega, peaksid inimeste praegust eraldatust küllap lootusetult igavaks, mõistetamatuks ja ka väljakannatamatuks.

Igavusega toimetulekuks on uusajal inimestele pakkuda hulk individuaalseid, ajapikku massiliseks saanud lõbusid. Huizinga näeb raamatulugemise ja kunstinautimise harjumuse tekkimises ühte individualismi alustuge. Eraldatuse on teinud tänapäeva inimesele mõistetavaks progressi ja jõukuse mõõdupuid aluseks võttes püstitatud pürgimused, mille edukuse taga on paljude arvates just individualism. Ometi pole uusaeg eraldatuse väljakannatamatuse osas totaalset leevendust pakkunud. Keskajal tajuti siinpoolset elu suures plaanis tähendusetuna, kuid selle vastu aitas rida kollektiivseid luste ja lohutusi. Praegusi inimesi valdab halbadel päevadel, vaatamata kõikjal valitsevale edenemisusule ja edenemisele, lohutamatu masendus.

Omaaegne õhtumaalane vajas kogukonda, et tulla toime kõikjal varitsevate ohtude ja hirmudega. Ratsionaalsel ajastul ei tohiks niisuguseid asju justkui enam esineda. Ometi näitavad McGuinness ja Neuhaus meile vabrikunaisi, kes ei karda mitte ainult töötajäämist ja vaesust ning sellega kaasnevat kõrvaleheidetust, halli tsooni langemist, vaid kellest igaühel on mingi rohkem või vähem rusuv paine, mida tuleb üksi lohutult kanda, ilma et selle vastu oleks kusagilt abi loota. Terje Pennie Ellen on neetud oma laste surma mälestama ja kaasinimesed on kohelnud teda seetõttu kui katkutõbist. Ülle Lichtfeldti Vera talub ja varjab meelekindlalt oma lakkamatult kodust kaasa antavaid keretäisi ja sinikaid. Ines Aru Unat rõhub mälestus poolluhtunud elust, samuti nagu Marin Mägi Rebecca sellise tulekut ette aimab. Ka Natali Lohk unistab olla rohkem kui lihtsalt tipsike, mida elu temalt näikse eeldatavat. Nii tunnevad vabrikutüdrukud lisaks õiglusjanule ka tohutut kokkukuuluvusvajadust, mille rahuldamine tööalase piirsituatsiooni tõttu neile ootamatult sülle kukub. Veel ei usaldata üksteist lõpuni, individualistliku maailma mängureeglid on teinud kõik nad kaasinimeste vastu umbusklikuks, ent tunne, et sa võid oma hirmude ja muredega teiste ees häbenemata alasti olla, joovastab kõiki vabrikutüdrukuid.

Pole kahtlust, et individualistlikud sajandid on inimkonnale palju andnud. Pole kindel, et mõnes teises võtmes elulaad oleks meditsiinis, infotehnoloogia ja energiamajanduse osas inimkonna sama kaugele viinud. Energiatemaatika ja eriti meditsiini hiljutised ning loodetavad edusammud kannustavad inimkonda individualistlikult jätkama. Ent on kaheldav, kas inimesed ikka soovivad pelgalt funktsioonirikkamate telefonide jm vidinate ning üha uut moodi disainitud autode nimel harrastada lõpmatuseni individualistlikku naabrist parem olemise sporti. Eks sellel spordil ole ka oma tublid varjuküljed, mida McGuinnessi ja Neuhausi teatritöö suurepäraselt esitab.

Seda, et kirjeldatud temaatika ja aines on Frank McGuinnessile südamelähedane, teadsin kaudselt juba ammu. Eri ajastute kultuurist huvituv ja dramaturgiat adapteeriv McGuinness on ülikoolis õppinud keskaja tundjaks, kirjutanud filmistsenaariumi Brian Frieli kuulsaima näidendi „Lõikuspeo tantsud” põhjal, mis räägib vabrikutüdrukute omadega mõneti sarnaste sotsiaalsete ja eluprobleemidega õdedest, kes leiavad muistsetest kollektiivsetest traditsioonidest oma olukorras tuge ja väljapääsu. McGuinnessi stsenaariumiga ja muu hulg
as Meryl Streepi imelise rolliga õnnistatud „Lõikuspeo tantsud” on kahetsusväärselt peaaegu ainus laiemale filmivaatajaskonnale tuntud Frieli näitemäng.

McGuinness on tuntud ka veel läbi poole sajandi võrratuna püsinud Marianne Faithfulli lähikümnendite mitmete laulutekstide autorina. Faithfull on oma elusaatuse ja laulude poolest mõneti ise paras vabrikutüdruk, ehkki aristokraatlikku ja kõrgkultuurilist päritolu – tema emapoolsest suguvõsast pärineb „Veenuse karusnahas” kirjutanud ja hiljem sadomasohhismi masopoole avastajaks tehtud Leopold von Sacher-Masoch, ka Faithfulli ema kandis veel sama perekonnanime. Asjaolu, et Faithfull kasutab McGuinnessi tekste, näitab kindlasti viimase empaatiat naiste ja siinkohal arvustatava näidendi temaatika osas.

Neuhausi lavastuses kasutatud 1970. aastate rokidisko oli küll tore ja peletas ehmatuse, mis kaasnes tümakaga klassikatöötlusega lavastuse alguses. Ometi mõtlesin, et „Vabrikutüdrukud” võiks lavastada ka täielikult Faithfulli lauludele toetudes. Arusaamatu, miks ei kõlanud lavastuses „Working class hero” või „Ballad of Lucy Jordan” lauljatari rentslist taas kõrgustesse lennutanud ja „Vabrikutüdrukutega“ samal ajastul kirjutatud plaadilt „Broken English”, rääkimata mitmetest hilisematest McGuinnessi sõnadele tehtud ja lavastuse temaatikaga hästi sobivatest lauludest.

Üldiselt on aga Kukrusel nähtule ülekohtune midagi ette heita. Lavastus oli laadilt tõepoolest rahvalik, kuid kõike muud kui pelk meelelahutus – suudaks dramaturgid ja lavastajad lihtsa ja naerutava vormi sisse vaid sagedamini sedavõrd palju sisu pikkida. Sisu nähtus oli, olgugi et kontseptuaalselt oli igasugust udusust justkui nimme välditud ning püüeldud meeleolukuse poole. Mingi vastuolu oli ehk kodumaiste ja tänapäevaste rekvisiitide ning näidendi algupäraste võõrapäraste nimede kasutamise vahel. Või võibki globaliseeruvas maailmas selliseid segadusi lubada?

„Vabrikutüdrukute” suurepäraseid esitusi ja ansamblimängu on juba korduvalt väga kiidetud. Jääb üle vaid sellega resoneeruda. Terje Pennie, Ülle Lichtfeldt ja Marin Mägi mängisid end järjest sügavamalt ja mõjuvamalt lahti, pakkudes väga mitmekihilisi ja isikupäraseid rollilahendusi. Kõiki osatäitmisi on väga iseloomulikult avanud Danzumees oma blogis. Ines Aru oli Roosamammana vahest sügavam, kuid igatahes hullutas ta Kukrusel publikut hiilgava ja lakkamatu koomikutalendiga. Ega ka Natali Lohule ole vähimatki ette heita, teised osad olid küllap värvikamad juba kirjutatuna. Lohk on olnud arvukates väikestes rollides Rakvere teatris väga eriilmeliselt huvitav, küllap tulevad ka suured ja väga suured rollid.

„Vabrikutüdrukutest” kirjutajad on seni olnud rahulolematud Hannes Priki etendatud lavastuse ainsa meesrolliga: on soovitud midagi jõulisemat ja selgemat unustamatute naisosatäitmiste kõrvale. Ent kapitalismil ongi ju kombeks peituda armastava ja halli management’i varju, milles pole mitte midagi esileküündivat ja isikupärast. On kena, et nn halvad ei olnud lavastuses kuidagi eriliselt mustaks värvitud – kapitalismi varjuküljed venivadki ambivalentselt nagu kumm, kuid on siiski lohutud. Tegu on laiemalt nauditava lavastusega, millel on vaatajatele keskmisest teatrilavastusest üksjagu rohkem öelda. Ehk oleks mõeldav, et „Vabrikutüdrukutega” tehtaks mõni suvi ka Eestile tiir peale, nagu see juhtub paljude Rakvere teatri lavastustega.