Kuidas teie jõudsite sellisesse punkti, kus leidsite, et info sisseahmimisest on küll, pigem on vaja ebaolulist vältida? Ilmselt see polnudki üks kindel punkt, vaid pikem teekond.

Eks selleni viisid konkreetsed asjaolud. Üks selgemaid nihkeid toimus 1990ndatel, kui piirid läksid lahti ja sai välismaal ringi vaadata, toimetada. Informatsioon muutus järsku kättesaadavaks, võimust hakkas aga võtma ka agressiivne reklaamimaailm. Kõiksuguseid sündmusi toimus nüüd mitte ainult Eestis või Nõukogude impeeriumis, vaid mängumaa oli laienenud üle maailma. Tulid mobiilid ja interneedus kõigi oma heade ja halbade külgedega. Algul loodetud mugavatest ja tõhusatest suhtlusvahenditest said koormavad lelud, mis oma agressiivsusega ei taha jätta aega mõtisklusteks ja enesega olekuks. Olulise otsinguid võiks vajadusel alustada sellest, et püüda jõuda selgusele, mis on peamine. Kui jääb aega muuks, võib ka muud teha.

Paljud noored muusikud peavad teid tänini oma suureks eeskujuks. Kas ka teil on olnud tähtsaid muusikalisi mõjutajaid?

Eks neid on ikka olnud, kuid kõigepealt tahan tänada oma peamist muusikaõpetajat Leo Semlekit, kes mind omal ajal sedavõrd survestas ja tööle pani – sain temalt väga tugeva muusikalise haridusbaasi. Õppisin tänases Otsa koolis ja kadunud Semlek oli tõeliselt range õpetaja. Eks seal kooli lõpupoole tekkis ka igasuguseid kooliskäimist segavaid asjaolusid, aga tema tundidest ei saanud kunagi puududa, sest muidu jäid ohtlikult rongist maha. Harmooniaülesannete lahendamine aitas mind väga üllatuslikult heliloomingu kirjutamisel reele. Oleme Semlekit ikka austusega meenutanud Olav Ehalaga ja tema on ka öelnud, et vähemalt 95 protsenti tema muusikalisest haridusest pärineb Semleki tundidest.

Ent otseste muusikaliste mõjutajatena olen uurinud Hiina, India ja üldse ida, aga ka teiste regioonide muusikat. Bach on alati meeldinud. Rokkmuusikas mõjutasid kunagi Yes, King Crimson, EL&P, hiljem Tangerine Dream, kelle varased plaadid olid head. Aga noorem publik pole mind vahest selle pärast ajaloo prügikasti visanud, et kvantiteedist olulisem on mulle alati olnud kvaliteet ja sõnum, mis on paraku saavutatavad vaid tõsise süüvimise ja tööga. Mitte et ma nii väga naudiks töörügamist, vaid kahjuks muul viisil pole kvaliteetset tulemust võimalik saavutada. Mäletan, kui kunagi Alo Mattiisen ütles, et mis sa ikka pingutad, nagunii ei saa keegi aru nendest nüansivahedest, mida sa jahid. Olen siiski aja jooksul mõistnud, et tõsisem pühendumine oma töösse on kui ohvritoomine, mis annab loodule väe, ning see vägi ei jää inimestel märkamata.

Olete palju tegelenud n-ö tulevikuteemadega: olnud esirinnas progerokis ja elektroonilises muusikas, pöördunud budismi poole, kui see oli kaunis tavatu.

Jah, tõepoolest. Alustasin esimesena Eestis, aga ka ilmselt kogu Nõukogude impeeriumis progerokiga (ansambel Mess), sellele järgnes n-ö elektrooniline periood, milles olin samuti Eestis esimene. Minu album „Hingus”, mille ilmumisest möödus muide eelmisel aastal 30 aastat, oli samuti esimene Nõukogude impeeriumis ilmunud elektroonilis-akustiline autoriplaat. Eks need ole tehnilised näitajad.

Kuid üldistavamalt, kui me mõtleme minevikule, näeme, et olulisemad tegijad ka kunstivallas on ikka olnud millegi poolest uuenduslikud ja kasutanud just oma ajale omaseid väljendusvahendeid. Eks minagi olen püüdnud nende jälgedes käia. Näiteks Bach võttis küll polüfoonilise mõtlemise eelmisest ajastust üle, kuid tegi seda täiesti omamoodi. Arvo Pärdi fenomen peitub selles, et ta on julgenud olla lihtne, heakõlaline ja olnud üks õhtumaade muusikakultuuri sisulisi kokkuvõtjaid. Ega ma oma loometee algul mõelnud, et hakkan kangesti uuenduslikuks. Kõik tuli orgaaniliselt ja teoretiseerimata, oma loomulikul moel. Ja muidugi, ega elektroonika pole mulle kunagi olnud eesmärk omaette, see on lihtsalt üks vahend teiste seas. Seetõttu on minu teostes sageli elektroonika kõrval esindatud naturaalpillid ja puht elektroonilist muusikat on mul mõne meelest ehk ootamatultki vähe.

Teine tänapäeva fenomen on see, et info teistest kultuuridest, ka muusika, on meil käe-jala juures. Võime vaevata võtta ükskõik millise kontinendi muusika ja seda kohe parimas esituses kuulata. Muidugi annab selline ajalooliselt täiesti uudne olukord ka uusi võimalusi muusikaliseks sünteesiks, mis varasematel aegadel oli välistatud.

Aga rääkides budismist … Lühidalt võib öelda, et see on eelkõige teadvuse muutmise õpetus ja mitte niivõrd (tavamõttes) religioon. Budistlikus õpetuses on minu arvates kõige paremini välja töötatud metoodika, kuidas muuta oma teadvust, ja seetõttu on see õpetus ka mulle kõige lähem. Enamgi veel – pean seda õpetust inimteadvuse ja üldse inimkonna kõige kõrgemaks saavutuseks. Ja mul on olnud erakordne võimalus seda õpetust üle kolmekümne aasta tõsiselt õppida nüüdseks lahkunud Linnart Mälli juures, keda mitmed praegused budistlikud vaimsed liidrid – sealhulgas dalai-laama – on väga kõrgelt hinnanud.

Mul on olnud täiesti erakordne võimalus mitmeid kordi kohtuda ja lähemalt suhelda budistliku maailma vaimse liidri dalai-laamaga ja ainsa eestlasena korraldada ka Tema Pühaduse XIV dalai-laama kõik kolm Eesti visiiti, sealjuures korduvalt kohtuda teiste selle õpetuse tippudega. Need on olnud muidugi minu elu tipphetked.

Inimesed vajavad hingerahuks ja tasakaaluks muusikat ja peamiselt just heakõlalist.

Just! Arvan, et ka muusika peaks aitama elu mõista, või üldistavamalt, lihtsalt elada, mitte ei peaks kedagi lõhkuma, olema destruktiivne.

Praegugi on mitmeid noori heliloojaid, kes hoiavad väga sirgelt heakõlalises muusikas oma joont. Kas olete tutvunud näiteks Pärt Uusbergi loominguga?

Mõnevõrra ja see teeb rõõmu.

1970ndatel olite üks NSVLi elektroonilise muusika pioneere. Kuivõrd suudate end tänapäeva (muusikainstrumentide) kiire tehnilise arenguga kursis hoida ja kui tähtis roll on tehnikal teie muusikas?

Tänapäeva kiire arenguga olen üksikasjadeni kursis ja täiendan oma muusikainstrumentide arsenali pidevalt. Õnneks on see isegi üsna meeldiv tegevus, kuigi vahel mõtlen, et võtab ehk liiga palju aega. Seejuures pole tehnika kui selline kunagi olnud eesmärk omaette või mingi moepoos, vaid ikka abivahend millegi olulisema väljendamiseks.

Ometi pidi 1970ndate lõpul olema väga oluline põhjus, miks hakkasite muusikalisi mõtteid väljendama elektroonika ja süntesaatorite abil. Süntesaatorite hankimine eeldas ju tol ajal tohutuid investeeringuid.

Seda küll. Võib öelda, et kulutasin pidevalt kuni 80 protsenti sissetulekutest muusikalise instrumentaariumi täiendamiseks, sest tol ajal olid elektroonilised pillid suhteliselt palju kallimad kui nüüd ning nende võimalused olid muidugi väga piiratud. Ent elektroonika oli siis tõeliselt uus mängumaa oma värskete võimalustega ning eks see mind ka võlus ja selles suunas viis.

Aga võib ka öelda, et ilma tegid asjaolud – asjaolude kujunemist võetakse üldse liiga vähe arvesse. Oleks näiteks Biitlid olnud Saratovi bänd, poleks nad ilmaski maailmakuulsaks saanud.

Millised peavad olema tingimused, et Sven Grünberg uue teosetellimuse vastu võtaks?

Muidugi peaks see pakkuma eelkõige midagi sisulist, kuid oleks silmakirjalik jätta ütlemata, et selleks on vaja ka finantse. Ja kõigepealt peab olema midagi olulist öelda, peab olema sõnum – alles siis võib hakata mõtlema, millises vormis seda teostada. Helilooja peaks kindlasti mõtlema sellele, et teose kuulamise ajal kaob igavikku kuulaja eluaeg … Just sellest ei anna loojad endale tihtipeale aru. Tigedaks tegevaid või muidu destruktiivseid teoseid seevastu ei tohi kirjutada – ei tohi oma ööpotti kuulajale pähe valada ja seeläbi solki paljundada. J
ah, elu on kannatus, kuid meil on võimalus seda paremaks muuta.

Kas heliloojate liidu akadeemilist muusikat kirjutavasse seltskonda sulandumine oli keeruline?

Pehmelt öeldes! Kui ma omal ajal hakkasin sinna muusikat viima, oli ikka selge ja lausa pahatahtlik vastuseis. Õnneks oli ka mõistjaid ning isegi kaasatulijaid, kuid üldine suhtumine oli tõrjuv. Praegustel noortel sellist olukorda muidugi pole ja enamik heliloojaid kasutab ka mitmeid elektroonilisi vahendeid.

Filmimuusika on olemuselt funktsionaalne ja tema ülesanne on eelkõige võimendada filmi emotsioone. Ometi on just teie filmimuusikas väga palju lugusid, mis toimivad hästi ka iseseisvalt. Huvitav, miks see nii on?

Rääkida vaid emotsioonide võimendamisest on filmimuusika puhul selgelt liiga üheülbaline, sest muusikal on filmis täita mitmeid teisigi olulisi rolle – kuni ülddramaturgia kandmiseni välja. Kuid see selleks. Miks minu muusika on inimesi puudutanud ja neile korda läheb, seda peaks vahest küsima kuulajatelt, kuid omalt poolt võin öelda, et olen alati püüdnud anda endast parima ja pole kunagi võtnud filmimuusika tegemist haltuurana, mida teadupärast on teinud üsna mitmed heliloojad.

Aga mis puudutab minu tuntumaid filmilugusid nagu „Leiutajateküla Lotte”, „Wikmani poisid”, „HAH”, „Naksitrallid”, „Detsembrikuumus”, „Madude oru needus” ja veel mõned, siis ega looja ei saa ju valida, mis tema loomingust avalikkuse silmis pinnale jääb. Ma ei arva, et näiteks „Hukkunud Alpinisti hotelli” või „Klaabu” muusika oleks minu loomingu tipp, aga kui inimestele meeldib – mis seal ikka.

Olete filmide muusikalist kujundamist õpetanud mitmes Eesti ja Soome kõrgkoolis.

Ei, see ei ole lihtsalt muusikaline kujundus! Mind kutsuti kunagi 1990ndate algul Tampere kunsti ja meedia kõrgkooli filmimuusikateadmisi jagama, sest neil ei ole sellise kogemuspagasiga inimest. Tuli luua täiesti uus õppeaine, mille sisu oli muusika dramaturgiline roll filmis. Olen nüüdseks seda ainet õpetanud juba kakskümmend aastat, neljas Soome ja neljas Eesti kõrgkoolis.

Filmimuusika kirjutamine on ju tegelikult palju keerulisem, kui väljastpoolt paistab. Ei piisa sellest, et oled hea helilooja. Seal on täiesti oma spetsiifika. Film koosneb mitmete kunstivormide sulamist ja muusikat peab selles koosluses oskama täpselt doseerida. Filmi eri faasides on muusikal kanda väga erinev roll. Vahel pead kandma kogu dramaturgiat, vahel olema emotsioonide, vahel struktuuri looja ning veel mitmetes teistes rollides. Muusika peab ühel hetkel kogu filmi materjalist moodustama näiteks 18%, teisel hetkel 52%, järgmisel hetkel ei ole seal muusikat üldse – mängib hoopis ootamatu paus. Muusika proportsionaalne osakaal on filmis vastavalt vajadusele pidevas muutumises ja filmihelilooja peab oskama teistega arvestada – nagu abieluski.

Ansamblile Mess loodud kantaati „Küsi eneselt” saab täna ansambli Broken Time Orchestra ehk Taavi Kerikmäe ja Priit Juurmanni seades kuulda „Stalkeri” festivalil. Tarkovski „Stalker”, mille Tallinna võttekohti nüüd festivaliga tähistatakse, valmis „Hukkunud Alpinisti hotelliga” samal ajal, mõlemad tulid välja 1979. aastal. Kas teil on ehk Tarkovskist ja „Stalkeri” tegemisest ka mingeid mälestusi?

Võtteplatsidel sai käidud hiljem. Otsene kokkupuude „Stalkeri” tegemisega oli aga Moskvas, kui käisin „Hukkunud Alpinisti hotelli” muusikat salvestamas. Mina salvestasin hommikul oma filmi muusikat ning õhtune vahetus oli Eduard Artemjevi ja „Stalkeri” päralt. Meil mõlemal oli muusika salvestamisega väga kiire ja meie kohtumine seetõttu põgus. Eduard oli väga närviline ja kippus segama küsimusega, millal ma ükskord lõpetan. Mäletan veel, kuidas tal „Stalkeri” noodid põrandale laiali kukkusid.

Meenub, et kui Moskvas oli „Hukkunud Alpinisti hotelli” esilinastus, kutsus Arkadi Strugatski meid enda poole peole – nii „Stalker” kui ka „Alpinist” olid ju vendade Strugatskite stsenaariumi järgi tehtud –, läksime tema korterisse järelpeole ja kummutile nõjatudes ütles ta mulle, et teate, „Hukkunud Alpinisti hotell” on ikka väga hea film, aga see „Stalker” ei kõlba kuhugi. Varjamata oma üllatust, ütlesin, et vabandage, kuid minu arvates kuulub „Stalker” juba praegu maailma filmiklassikasse. Tema aga imestas, et ise osalesite suure filmi tegemisel, aga räägite selliseid rumalusi.

Aga ma tundsin Tarkovskit ka isiklikult.

Millised praegu Sven Grünbergi argipäevad välja näevad?

Eks argi- nagu ka muud päevad ole erinevad. Kuid töös on uus kontserdikava Vox Clamantisega, filmimuusika kontserdi tegemine, samuti pean kirjavahetust, et meile tuleks dalai-laama valitsuse peaminister, tegelen ka semestri algul vajalike asjadega seoses Budismi Instituudi õppetööga, töötan Linnart Mälli arhiivimaterjalidega, pooleli on film dalai-laama visiitidest Eestisse. Muidugi on tegemist minu 3,7aastase lapse Stella Mile kasvatamise ja veel mitmete muude asjadega. Aga eks igas argipäevas on tarvis võtta hetk ka mõtluse jaoks ning seda olen ma püüdnudki teha.