Berliinilik oli ka kõiki kolme lavastust läbiv (enese)iroonia, julge ja vaimukas camp’i vahendite kasutamine, kartmata, et publik saalis „lendlevaid” liblikaid ja roosas rüüs, kunstlilledest pärjaga tenor-Amorit siira tõsimeelsusega vastu võtaks. Teatud mõttes oli ka ooperite muusikaline töötlus camp, sest kitši elemendid (estraadilikud meloodiad ooperiorkestrilt) seoti orientaalsete ja XVII sajandi pillidega (näiteks teorb). Üks lõik „Odüsseuse kojutulekus” pani mind siiski hetkeks õhku ahmima, nimelt pianisti reibas soleerimine Prokofjevi klaverikontsertide stiilis. Sealt kumas väga tugevasti läbi töötluse autori, praegu Austraalias elava helilooja Elena Kats-Chernini taust: Taškendis sündinud, Moskvas õppinud ja end Saksamaal täiendanud. Aga samas rahunesin: teater, kus Händeli „Orlandot” ja „Xerxest” esitatakse tunnustatud barokispetsialistide juhatusel vaieldamatu stiilitundega, võib endale selliseid eskapaade lubada. (Pealegi on XVII sajandi ooper hoopis rohkem „toormaterjal” kui XVIII sajandi oma.)

Sellise camp’iliku üldhoiaku piires olid aga kolm ooperit erinevalt lahendatud ning see tagas ka edu. Vallatule „Orpheusele” järgnes intiimsem psühholoogiline draama „Odüsseuse kojutuleku” näol ning siis võimujanuline ja vägivaldne „Poppea kroonimine”. Osatäitjad olid ooperites üldjuhul küll erinevad – peale läbiva tegelase Amori –, ent koor ja instrumentalistid samad (rääkimata neist, kes kauem kui 12 tundi lava taga). Peaosades esinenud lauljad esindasid uut moodsat lauljatüüpi: väga hea artikulatsioon ja fraseerimine teksti ja mõtte edastamise vahenditena, näitlejameisterlikkus ja iga lavahetke täitmine oma kohaloluga, hea füüsiline ettevalmistus ning julgus oma keha eksponeerida ja olulise performatiivse komponendina esile tuua.

Niisiis, tormiline hooaja algus ja ka tormilise vaimustusega vastu võetud. Hooaja üldloosung on „405 aastat muusikateatrit” (Monteverdi „Orpheuse” esiettekandest 1607), rõhutades ideoloogiliselt Komische Operi kui sellel teel edasikõndija rolli! Khm, mis on selle kõrval vaid päev varem (15. septembril) hooaega samuti esietenduse ja uue intendandiga alustanud Deutsche Operi 100 aastat (selle teatri eelkäija asutati 1912). Baselist Berliini Deutsche Operi intendandiks tulnud Dietmar Schwarz avas sesooni samuti mastaapselt, seda mitte niivõrd ajaliselt kui ruumiliselt: Berliini kolmest ooperiteatrist suurima saal oli kolmandiku ulatuses täidetud orkestriga, mis paiknes ka rõdu külgloožides ja rõdu keskel, lavale aga oli ehitatud kolmekorruselise elumaja läbilõige. Kõik selleks, et viiel õhtul esitada üht XX sajandi lõpu radikaalsemat muusikateatriteost, Helmut Lachenmanni ooperit „Tüdruk tuletikkudega” (1997): narratiivita etendus, milles vokaalpartii koosneb häälitsustest ja häälikutest, mis omakorda teatud reeglite järgi võetud kolmest alustekstist (Andersen, saksa naisterrorist, Leonardo da Vinci). Keeruline orkestripartii koosneb helidest, müradest jms. Tohutut koosseisu dirigeeris virtuoosselt Lothar Zagrosek (teos kulges kaks tundi ilma vaheajata). Muusikaloolasena küll nendiksin, et sama muusikalise idee teostas tunduvalt lühemalt ja vaimukamalt juba György Ligeti oma „Avantüürides” 1960ndatel.

Berliini Riigiooper aga alustab oma hooaega alles 3. oktoobril ja sedapuhku traditsioonilisemalt – Daniel Barenboim dirigeerib Wagneri „Siegfriedi”.