Siin väljub Loy arutelu tavalise budistliku retoorika raamest. Ta leiab, et budism on liialt kinni jäänud individuaalse eneseabi skeemidesse, kus harjutajad tegelevad oma isikliku vabanemisega ega sekku piisavalt ühiskondlikku ellu. Tänapäeva maailmas on isiklik ja ühiskondlik nii tihedalt läbi põimunud, et maailmast eraldumine sellises vormis, nagu see on olnud tavaks paljudes monastilise traditsiooni ülimuslikkust rõhutavates Aasia riikides, on küll teatud harjutusperioodiks vajalik, kuid hiljem tuleks siiski laskuda mäe pealt alla rahva sekka. Raamatus sellistele „mugavatele” budistidele, kes sulgevad silmad käesoleval ajal maailma ähvardavate suurte probleemide ees, armu ei anta. Loy arvab, et neile on põrgus reserveeritud omaette nurk. Praeguses olukorras on ülimalt oluline, et istumispadjal saavutatud teadlikkus jõuaks kaugemale harjutussaalidest. Ainult niimoodi on võimalik maailmas toimuvaid protsesse mõjutada.
Seega on Loy tulihingeline osalusbudismi (engaged buddhism) pooldaja. See kujutab tema arusaama kohaselt liikumist, kus ei tegelda ainult üksikisiku minapildi dekonstrueerimisega, vaid võetakse oma eesmärgiks ka kollektiivse minapildiga seotud pettekujutelmade lahtiharutamine. Peale isikliku virgumise eest võitlemise tuleks võidelda ka kollektiivse vabanemise eest. See on ainuke tee elamaks kooskõlas bodhisattva-ideaaliga, millega peaks kaasas käima siiras soov vabastada kõik olendid kannatusest.
Kuidas see kõik aga praktiliselt peaks välja nägema? Kuidas laiendada oma istumispadjal omandatud teadlikkus argiste probleemide lahendamisele? Loy teeb ettepaneku analüüsida riike, korporatsioone ja teisi organisatsioone kui grupi-egosid või institutsionaliseerunud egosid, mille ambitsioone ja sisemisi toimemehhanisme on võimalik vaadelda neile budistlikku minakriitikat rakendades. Kui suurkorporatsiooni tegevdirektor tahab ootamatult teha ühiskondlikult vastutustundlikke otsuseid, siis piiravad teda aktsiaomanikud, kes ei luba teha otsuseid, mis tõstavad kulusid. Tekib teatav kollektiivne mina, mis on ajendatud ahnusest, vihast ja meelepettest: „Meie praegune majandussüsteem institutsionaliseerib ahnust, meie militarism institutsionaliseerib vihkamist ja korporatiivne meedia institutsionaliseerib meelepetet. (…) probleem pole mitte ainult selles, et kolm mürki toimivad kollektiivselt, vaid et nad on hakanud elama omaenda elu”. Kõik need tekitavad erinevaid meelepette vorme, millest üks on näiteks vajadus pideva tarbimise ja lakkamatu majanduskasvu järele.
Loy arvates jääb igasugune istumispadjal saavutatav individuaalne virgumine poolikuks, kui seda ei täienda „ühiskondlik virgumine”, mis aitaks kolme institutsionaalse mürgi juurteni jõuda. Kuna budistliku õpetuse järgi on kõik olendid teineteisest vastastikku sõltuvad, võib iga üksikisiku käitumine mõjutada tervikut. Tähtis on olla avatud ja tähelepanelik olukordade vaatlemisel, mitte lasta end uinutada massimeedial, mis kipub nüristama meie meeli ja tekitama sõltuvust. Budistid peaksid aktiivselt vastu seisma tarbimiskultuurile ja isikliku eeskuju kaudu näitama, kuidas on võimalik läbi ajada ka kõikide nende asjadeta, mida suurtöösturid meile peale püüavad suruda. Samuti tuleks julgelt vastu seista selliste poliitikute tegevusele, kes õhutavad rahvastevahelist vaenu ja aitavad kaasa sõjakollete tekkimisele.
Loy raamat ei jää ainult teoreetilisele pinnale, vaid püüab pakkuda välja ka praktilisi lahendusi. Näiteks leiab ta, et tuleks algatada rahvaliikumine korporatsioonide põhikirjade ümberkirjutamiseks, et allutada need avalikkuse huvidele: „Äriühingud, mis ei teeni avalikkuse huve, tuleks lõpetada ja maha müüa. Samuti tuleks nõuda, et iga ettevõtte nõukogusse kuuluks töötajate esindaja ja avalikkuse nimetatud esindaja, kes hindaks olulisemate otsuste tagajärgi keskkonnale”. Autor möönab ka ise, et sellised ideed ei pruugi olla teostatavad, kuid on selge, et praegust majandussüsteemi tuleb muuta – kõikvõimalikud ettepanekud aga elavdavad diskussiooni ja tõstavad teadlikkust probleemi tõsidusest. Võib-olla pole praktiliste lahenduste pakkumine kõikide budistide tugevaim külg, aga budistlikest harjutustest kantud meelsusel peaks olema vähemalt üks ainulaadne roll: see aitab selgeks teha, milles põhiprobleem õieti seisneb. Ehk teisisõnu – mis meil õigupoolest viga on? Kui me sellest aru saaksime, oleks see juba ise tohutu revolutsioon.
Kuigi osalusbudismi mõiste võttis esialgu kasutusele Thich Nhat Hanh, et kirjeldada Vietnami munkade sõjavastast tegevust, on sellest nüüdseks saanud ülemaailmne liikumine, mis järjest hoogu juurde korjab. Osalusbudism ei taha aga kuidagi juurduda näiteks Jaapanis, kus peetakse ühiskondlikku aktiivsust pigem uusreligioonide tunnuseks. Vanad väärikad budistlikud koolkonnad eelistavad moodsat maailma vaadelda distantsilt. Igasugu uuendustesse suhtutakse umbusklikult, kõrgete mägede pealt ei taheta alla tulla. Kuna aga läänes on ka iidne budism teatud mõttes eksootiline uusreligioon, siis on meil võimalik seda vabamalt oma näo järgi painutada ja vormida budismist just selline maailmavaade, mis kõnetaks meie igapäevaseid probleeme. Seni muidugi, kuni ei kaotata kontakti budistliku õpetuse tuumaga, milleks on lakkamatu harjutamine. Loy raamat on hea näide, kuidas budism on lääne kultuuriruumis arenenud sümbioosis kohaliku kriitilise mõttega. Jääb ainult loota, et budistlik revolutsioon ei jää mingitel hämaratel põhjustel ära, nagu New Yorgi revolutsioon, mille kondikava kunagi visandas Robbe-Grillet. Algus on igal juhul muljetavaldav. Ja ma loodan väga, et osalusbudismi tulevik on Eestis helge.