Ilmaelu kiituseks

Bhartrhari oli Põhja-India luuletaja, kelle elukäigust umbkaudu V – VII sajandil ei ole teada palju muud kui seda, mida võib välja lugeda tema kolmest värsikogust. Mitmed uurijad samastavad teda grammatiku ja keelefilosoofiga, keda mainib VII sajandil Indiat väisanud hiina budistist palverändur Yi Jing. Värsid, mis on nüüd ka eesti keelde tõlgitud, on loodud umbes sel ajal, kui Lõuna-Indias tekkis bhakti liikumine ja õitsele lõi pühendumusluule, mille üheks tippteoseks võib pidada tamilikeelset „Tiruvacakam’i”.

Bhartrhari luule on aga üks esimesi Euroopa keeltesse tõlgitud sanskriti tekstidest, mis ilmus hollandi keeles ligemale tuhat aastat pärast selle loomist. Millest selline au, seda Martti Kalda oma tõlke eessõnas ei ava, aga tegemist võib ka olla puht juhusega. Kahjuks jätavad tõlkijad avaldamata ka oma autorivaliku ajendid.

Bhartrharile omistatakse kolme värsitsükli autorsus, esimene neist on ihulisest armastusest, teine ilmalikust tarkusest ning kolmas askeedielu ülistav värsikogu ilmaelust loobumise kiituseks. See viimane, sajast värsist koosnev kogumik, ongi nüüd olemas eesti keeles.

Kolme kogumikku käsitletakse ühtse tervikuna. Nägemus luuletaja arengust elujanulisest noorukist keskealiseks targaks meheks ning viimaks ilmaelus pettunud vanuriks pärinevat Vana-India toimetajatelt ja tõlkijad tõmbavad siin paralleeli endi vaimsete otsingutega. Kuid kas need tekstid just sellises ajalises järjestuses asetusid või kas kõigi otsingud nii ettearvatavaid radu kulgevad?

Tekstid tõlkinud Martti Kalda on ilmselgelt langetanud ka valiku ilmaelust loobumist kiita, mida ta raamatu eessõnas küllaltki pateetiliselt põhjendab. Tahaks küll loota, et oma parimas eas mehed veel niipea lusikat nurka ei viska ja sõnaraamatut kerjakausi vastu ei vaheta ning lugejat veel rõõmustada võtavad näiteks mõne Bhartrhari erootilise luuletuse vahendamisega.

Pühendumusluules ei ole vahet, kas pühendunud ollakse maisele või taevasele armsamale. Ja mis on siis ilmaelust loobumise võlu, kui kogu maailm toimib üksnes meie peas?

Tekst ja loome

Vahendades niisuguseid klassikalisi tekste, nagu seda on Bhartrhari luule, kerkib alati vahendite ja nende valdamise küsimus. Pühendumusluule puhul on oluline anda edasi kirg, olgu see pealegi kirg lihasuretamise järele. Ei ole vahet, mis keeles sa kiitust laulad, oluline on, et see jõuaks pärale. Mõnikord toimib rütmiline proosa lihtsalt paremini kui loetud silpidega värsijalg. Martti Kalda kahtlemata põhjalikes tõlgetes, mida on kohendanud Mathura, on sees mingi konarus, mis ei lase emotsioonil läbi tulla. Raamatu eessõna on fakti- ja nimerohke, kuid selleski puudub köitev element. Viimaks palub Martti Kalda andestust tõlkija tühise tegevuse pärast. Siin on tegemist apsakaga, mis teeb taotletud alandlikkusest silmakirjalikkuse. Tõlkija isik vahendajana peabki olema tühine, tema tegevus ei ole seda kindlasti mitte. Seepärast tuleb üksnes kiita Martti Kaldat ja Mathurat ja TLÜ kirjastust. Jätkugu neil lugejaid ja rahalisi toetajaid! Sest Gupta ajastu Indias, mil elas Bhartrhari, oli ideaalne luuletaja varakas ja ilmaeluga hästi kursis. Luuletajalt eeldati teadmisi ja oskusi, mis ei jookseks mööda külge maha ka tänapäeva poeetidel: maailma asjade tundmist ja reaalsustaju, kirjanduse ja luule tundmist, grammatikaoskust, värsimõõtude tundmist, oskusi laulu, tantsu, maalikunsti ja armukunsti vallas. Poeedi tähtsaim eesmärk oli saada kuulsaks ja pakkuda kuulajaile-lugejaile naudingut. Jääme ootama järgmisi ilmumeid.